Me Olime Eesti Sõdurid
Postitatud: T Dets 20, 2011 5:55 pm
Kaaned on näha lisandis...
Siin on viie sõjavääkoolis õppinud kursusekaaslastest (aastatel 1936 kuni 1940) Eesti ohvitseri lood. Nende mälestused algavad Nõukogude okupatsioonist Eestis ning II maailmasõja puhkemisest. Kõik nad sai kooli lõpetamisel 1940.aastal nooremleitnanti auastme. Siis võtsid nende eluteed aga erinevad suunad.
Leitnant Hugo Kubja põgenes Punaarmeest. Tema lugu räägib ellujäämisest Eesti metsades. Ühel juhul pidi ta ka relva kasutades oma vabadust ohustavast olukorrast läbi murdma. Ta võitles vene vägede Eestist väljatõrjumisel Punaarmee vastu Tartu lahingus. Hiljem osales ta lahingutes Leningradi rindel. Sõja lõpul õnnestus tal läände põgeneda.
Leitnant Edgar Reiksaar võeti venelaste poolt kinni peale oma Punaarmee väeüksusest põgenemist. Venelased pidasid teda Saksa langevarjuriks ning spioneerimissüüdistuse saanuna mõisteti Nõukogude võimude poolt tema üle kohut. Kohus leidis ta süüdi olevat ning teda karistati surmanuhtlusega. Tal õnnestus põgeneda, kuid ta püüti uuesti kinni ning ta määrati surma mahalaskmise teel. Ehkki mitu kuuli olid ta pea läbinud, õnnestus tal ime läbi ellu jääda. Tema läbielamised ning lugu, kuidas tal õnnestus pääseda, on uskumatumad kui enamik ilukirjanduslikke teoseid.
Leitnant Victor Orav alustas oma sõjaväekarjääri Eesti armees, mis peagi likvideeriti ning Vene okupatsioonivägede poolt üle võeti. Ta põgenes Punaarmeest ja lõpetas vangina Saksa sõjavangide laagris. Elu vangilaagris oli karm, seda kinnitas asjaolu, et kui ta vabastati, kaalus ta vaid 40 kilo. Seejärel teenis ta Saksa SS pataljonis ning sai sõjategevuses raskelt haavata. Tema ja tema perekond elasid üle Tallinna pommitamise. Sõja lõpul, proovides mitte venelaste kätte vangi langeda, õnnestus tal jalgsi ning rongivagunite katustel sõites pääseda Tšehhoslovakkiast Lääne-Saksamaale.
Leitnant Johannes Jaagus elas otseselt läbi Nõukogude okupatsiooni poolt kaasatoodud intriigid ja hirmud. Ta pidas suuri sisemisi võitlusi, kui teda sunniti astuma Kommunistlikkusse Parteisse. Nuhid ning „surmainglid“ tõid tema ellu ängi ja pideva hirmu. Punaarmees olles elas ta läbi mitmeid hirmuäratavaid õhurünnakuid. Ka temal õnnestus leida võimalus põgenemiseks ning temagi langes sakslaste kätte vangi.
Leitnant August Võhmat võis lugeda tõeliselt vapra ning pühendunud sõduri võrdkujuks. Ta osales sõjategevuses kõigi sõjaaastate jooksul. Mistahes riigi mundrit ta ka ei kandnud, ei kaotanud ta iial oma väärikust. Ta sai esmalt kapteniks ning seejärel omistati talle majori auaste. Sõja lõpul oli temast Saksamaal saanud kõrgeima auastmega eestlasest suurtükiväeohvitser. Augusti lugu on ka lugu armastusest. Sõja ajal kohtus ta noore naisega, kellest sai tema abikaasa. Pühendunult proovis ta sõjajärgseil aastail oma abikaasa taas üles leida, see otsingute käik tõi endaga kaasa palju ootamatuid pöördeid ning saatuse keerdkäike.
Siin on viie sõjavääkoolis õppinud kursusekaaslastest (aastatel 1936 kuni 1940) Eesti ohvitseri lood. Nende mälestused algavad Nõukogude okupatsioonist Eestis ning II maailmasõja puhkemisest. Kõik nad sai kooli lõpetamisel 1940.aastal nooremleitnanti auastme. Siis võtsid nende eluteed aga erinevad suunad.
Leitnant Hugo Kubja põgenes Punaarmeest. Tema lugu räägib ellujäämisest Eesti metsades. Ühel juhul pidi ta ka relva kasutades oma vabadust ohustavast olukorrast läbi murdma. Ta võitles vene vägede Eestist väljatõrjumisel Punaarmee vastu Tartu lahingus. Hiljem osales ta lahingutes Leningradi rindel. Sõja lõpul õnnestus tal läände põgeneda.
Leitnant Edgar Reiksaar võeti venelaste poolt kinni peale oma Punaarmee väeüksusest põgenemist. Venelased pidasid teda Saksa langevarjuriks ning spioneerimissüüdistuse saanuna mõisteti Nõukogude võimude poolt tema üle kohut. Kohus leidis ta süüdi olevat ning teda karistati surmanuhtlusega. Tal õnnestus põgeneda, kuid ta püüti uuesti kinni ning ta määrati surma mahalaskmise teel. Ehkki mitu kuuli olid ta pea läbinud, õnnestus tal ime läbi ellu jääda. Tema läbielamised ning lugu, kuidas tal õnnestus pääseda, on uskumatumad kui enamik ilukirjanduslikke teoseid.
Leitnant Victor Orav alustas oma sõjaväekarjääri Eesti armees, mis peagi likvideeriti ning Vene okupatsioonivägede poolt üle võeti. Ta põgenes Punaarmeest ja lõpetas vangina Saksa sõjavangide laagris. Elu vangilaagris oli karm, seda kinnitas asjaolu, et kui ta vabastati, kaalus ta vaid 40 kilo. Seejärel teenis ta Saksa SS pataljonis ning sai sõjategevuses raskelt haavata. Tema ja tema perekond elasid üle Tallinna pommitamise. Sõja lõpul, proovides mitte venelaste kätte vangi langeda, õnnestus tal jalgsi ning rongivagunite katustel sõites pääseda Tšehhoslovakkiast Lääne-Saksamaale.
Leitnant Johannes Jaagus elas otseselt läbi Nõukogude okupatsiooni poolt kaasatoodud intriigid ja hirmud. Ta pidas suuri sisemisi võitlusi, kui teda sunniti astuma Kommunistlikkusse Parteisse. Nuhid ning „surmainglid“ tõid tema ellu ängi ja pideva hirmu. Punaarmees olles elas ta läbi mitmeid hirmuäratavaid õhurünnakuid. Ka temal õnnestus leida võimalus põgenemiseks ning temagi langes sakslaste kätte vangi.
Leitnant August Võhmat võis lugeda tõeliselt vapra ning pühendunud sõduri võrdkujuks. Ta osales sõjategevuses kõigi sõjaaastate jooksul. Mistahes riigi mundrit ta ka ei kandnud, ei kaotanud ta iial oma väärikust. Ta sai esmalt kapteniks ning seejärel omistati talle majori auaste. Sõja lõpul oli temast Saksamaal saanud kõrgeima auastmega eestlasest suurtükiväeohvitser. Augusti lugu on ka lugu armastusest. Sõja ajal kohtus ta noore naisega, kellest sai tema abikaasa. Pühendunult proovis ta sõjajärgseil aastail oma abikaasa taas üles leida, see otsingute käik tõi endaga kaasa palju ootamatuid pöördeid ning saatuse keerdkäike.
Sa ole ikka foorumis usin, vastuse võid leida alateemas Paberimajandus/Documents