Johannes Paap'i mälestusi

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

Johannes Paap'i mälestusi

PostitusPostitas Shiim » T Jaan 18, 2011 8:58 pm

36. pp. teema alla lisasin kirjelduse Johannes Paap'i sõjateest 36. pp. koosseisus. Ka siinses kirjatükis on see lõik sees, ehkki pisikeste detailierinevustega.
Mees ise on kahjuks lahkunud, kuid järeltulijatel pidi olema piisavalt ainest, et ka ülejäänud elulugu kirja panna. Ehk siis kunagi saab täiendada.
Huvitav on kirjeldus sellest, kuidas saabus sõda Peipsi-tagustele eestlastele.

Johannes Paap, Jakobi p.
sünd. 13. oktoobril 1923. a.
Venemaal Novgorodi obl.
Valdai rj. Jablonja – Eesti k/n.

Minu isa Jakob Paap, Mangu p. on sündinud 1877. a. ja kasvanud meheks Võru maakonnas Tsooru vallas paljulapselises maata perekonnas, kus olid koos "sinulapsed", "minulapsed" ja "meielapsed", igat kolm ja kokku üheksa last. Isa alustas juba seitsmeaastaselt omale leivateenimist seakarjas käimisega, kust ka esimesed "triibulised" endale jalga sai, kui siga allikasse ära uppus. Sellest algaski karjase elu ja aastasulase elu. Kui oli juba nii mitmegi peremehe leiba söönud, Poolamaal 5 aastat tsaari kroonut teeninud ja Jaapani sõda ka seljataga, otsustas ta endale ka kodu rajada. Samal ajal toimus Tsooru vallas Luhametsas mingi panga maade müük pikaajalise laenu peale. Isa valis ka endale koha, millest hiljem sai Kirikulaane talu. Kuid isal puudus sissemaksuks kapital ja sellega jäi kaup katki. Siis ta ehitas endale hobusega ringiveetava katuselaastude lõikamise masina, millega hakkas endale ülalpidamist teenima. Luhametsas hakati tema lõigatud laastudest katma taluhoonete katuseid. Sellest sai ta endale Laastu-Jakobi nime.
Kui 1911. aastal hakati ka Novgorodimaal müüma metsamaid pikaajalise laenu peale ja paljud eestlased, eriti Võrumaalt, asutasid end sinna elama, osutus ka Laastu-Jakob väga vajalikuks inimeseks. Senisest laastutegemisest oli juba sada tsaari-rubla teenitud ja nii juhtuski, et 1911. aastal raius isa enda poolt väljavalitud maatükil kirvega puu küljest laastu öeldes: “Siia tuleb minu kodu”.
Minu ema Marie Paap, neiupõlve nimega Marie Soonvald, on sündinud Venemaal Oudova kreisis 1986.a. (millegipärast kirjas oli 1988.a.). Aga ema oli olnud 5-e aastane, kui tema vanemad kolisid ümber Novgorodi kubermangu Krestsõ rajooni Pugri asundusse, kuhu ostsid endale suurema talukoha. Emal oli ka mitu venda, nendest kolm olid surnud tiisikusse ja elus olid kolm, keda ma ka mäletan. Minu isa leidis ta sealt ja tõi endale koduperenaiseks. Umbes 1919.a. nad abiellusid ja 1923 aastal sündisin mina kolmanda pojana. Pärast mind sündis meile veel õde ka, aga see läks sarlakite pärast külma hauda juba 8-kuuselt. Me kolm venda kasvasime edasi oma vanematele silma- ja südame rõõmuks, mis hiljem küll muutus mureks. Minu esimene pettumus elus oli siis, kui elu oli juba veidi arenenud ja meie poisid olime pisut suuremaks kasvanud. Meil oli oma eestikeelne kool, kus vanemad vennad käisid õppimas, ka mina lippasin nendega vahel kaasa, et tutvuda kooliga, sest valmistusin järgmisel sügisel kooli minema. Siis ühel päeval tuli isa koju väga raskes meeleolus ja ütles emale "Ära tulõ kolhoosi kirutada, muidu um hummõn vellel Hendrikul minek". (Meil oli kodus puhas võru keel.) Sest paljud eestlased meie asunduses olid tehtud kulakuks ja välja saadetud Voldemar, Põdra Jaan, Tellis Liisi, Tellis Jakob, Uurman Voldemar ja Aplei Aleks. Kui järjekord jõudis Paap Hendriku kätte, siis asutas ka meie küla kolhoosi nimega "Koit". Kolhoos "Edasi" oli juba asutatud 1930-ndal aastal. Kui kodust viidi ühislauta meie lehmad ja hobune, siis ema nuttis kaevu ääres, küsides: "Kuhu viite minu Lilliku Mustiku?" See oli minu esimene pettumus elus ning sellega lõppes minu muretu lapsepõlv. Järgmisel suvel läksid vanemad vennad kolhoosikarja ja mina jäin koju meie allesjäänud lehma Sirelit karjatama. Karjatada tuli ka lell Hendriku lehma. Sellega algasid Venemaal rasked ajad. Seda eriti väikerahvastel, kuigi aga ega põliselanikel ka kuigi kerge ei olnud. Suvel, kui päike tõusis, siis pidin ka mina tõusma, sest ees ootas pikk karjasepäev. Loomi karjatada tuli metsas ja raiesmikkudel. Sääsed ja eriti parmud palavate ilmadega ei andnud rahu karjasele ei öösel ega päeval.Talvel käisin koolis ja suvel karjas, nii veeres aeg päevast päeva kuni ühel ilusal talveööl tabas meie peret sündmus, mis oli minu elu teiseks pettumuseks. Ukse taga käis kolkimine ja kostusid võõrad hääled. Kui isa ukse avas, tormasid tuppa KPU mehed ja koos nendega ka meie õpetaja Oskar Geering, kes oli kaasa võetud tõlgiks ja teejuhiks. Tuba otsiti korralikult läbi lootusega leida relvi ja salajasi kirju, mille lugemiseks oligi kooliõpetaja kaasa võetud. Meilt ei olnud midagi leida peale meie ema, kellel riidesse panna ja kaasa tulla. Samal öösel arreteeriti ka meie naabrimees Jaan Hark, kes jäigi igaveseks kadunuks. Meie, poisid jäime koju ümber ahju istuma ja nutma, kui ema ära viidi. Kuigi isa oli elus palju näinud ja karastunud, kuna oli läbi käinud mitu sõda, oli ka temal pisarad silmis, kui embas meid. Ema äraviimine oli ka majanduslikult väga raske hoop meie perele, sest meil oli täiesti naturaal - majapidamine, mille eestotsas oli ema. Tema kudus ja õmbles meile ja isale viimase kui ühe riide, samuti hoolitses meie toidulaua eest, sest isa oli kolhoosi ori, kes orjas päevast päeva kolhoositööd teha ning tasu selle oli ainult normipäevades, mille eest midagi osta ega vahetada ei saanud. Õnneks see raske tabamus ei kestnud eriti kaua, ainult ühe talve. Ühel ilusal varajasel aprillihommikul tõi Scheimanni Bruno meie ema koju. Ema olik küll väga vaevatud ja piinatud, aga ta oli siiski meie ema ja oli kodus oma pere juures. See oli väga harv juhus, kui kinniviidu sai koju tagasi pöörduda. Ema oli põhiliselt süüdistatud üle piiri Eestisse põgenemise katse eest. Selle ajendiks võis olla see, et meie ema käis koos Jaan Hargiga Oudova linnas villavabrikus villu kraasimas ja ketramas, kuna meil lähemal sellist asutust ei olnud. Nagu eelpool mainitud, Jaan Hark jäigi kadunuks, arvatavasti igaveseks Novgorodi vanglasse. Niimooodi algaski kolhoosniku igapäevane raske elu. Kooliskäimiseks ei olnud rohkem võimalust kui kohalik (tollal veel eestikeelne) kool. Lõpetasin selles neli klassi nii nagu kõik meie kohalikud eestlased. Edasi õppima minna ei olnud mingit võimalust. Hea, et niigi läks, sest isa ei osanud üldse lugeda ega kirjutada. Ema ikka luges talle ette tolleaegset ajalehte "Edasi", aga vene keelt ei osanud ka tema lugeda. Meie poisid olime siis targemad ja oskasime lugeda nii eesti- kui vene keeles. Vene keelt rääkima küll koolis ei õppinud, seda õppisime hiljem kuulmise järgi vene poistega koos olles. Ei mäleta, et peale kooli oleks saanud lulli lüüa või muidu ringi kolada- ikka töö ootas. Suvel karjas, talvel kolhoosis hobusega sööta või puid vedamas. Tööst ei tulnud kunagi puudus, sest poisikeste õlul oligi see peamine töötegemine, sest mehed olid enamasti kõik kinni viidud. Üks massiline meeste arreteerimine toimus 1938. a. suvel. Öösiti korjati enamjaolt kõik täiskasvanud eesti mehed üksteise järel ja viidi Staraja Russa vanglasse. Suurem jagu neist sai umbes aasta pärast tagasi, kuid 1941.a. sõda võttis nad ikkagi. Minu järgmine pettumus elust oli 1939.a. suvel. Ühel õhtul koolimajas toimuvast kinost kohu tulles leidsime, et majal ei olnudki enam katust peal. Ema nuttis lahtise ukse peal ja ema lohutas teda. Kõrgemalt poolt oli antud käsk likvideerida talude süsteem ja ehitada vene küla, mis on kohane kolhoosi korrale. Kes seda käsku ei asunud täitma, neile saadeti rajoonikeskusest mehed, kes katuse maha lõhkusid ning traktorijaama (MTJ) masinad vedasid maja seinad ettenähtud kohale. Üles ehitamine jäi igale omanikule isiklikuks mureks. Aga see, mida ei olnud, oli hädavajalik ehitusmaterjal. Kõigepealt naelad katuse ja katuse roovi jaoks. Samuti puudusid tellised ja klaas, mida ei olnud ka võimalik kusagilt osta. Kuid kuidagimoodi me selle maja üles ehitasime, nii, et lume tulekul saime sisse kolida. Vahepealse aja elasime suvel heinaküünis ja sügisel suitsusaunas. Kahjuks me ei saanud oma uues kodus kaua elada, sest peagi algas II Maailmasõda. Mäletan, et kui mu vanem vend Arnold läks kodust Punaarmeesse aega teenima. Uksest väljudes ütles ta emale: "Mina seda ust enam ei liiguta." ja nii see tegelikult ka läks. Kolme päeva pärast algaski sõda. Kui sõda oli juba käimas, saime vennalt kirja, et ta on Leningradis ja tõenäoliselt tuleb rindele minek Eestisse. Keskmine vend Aleksander, kes oli sündinud 1922.a, mobiliseeriti ka umbes juuli lõpus ja saadeti teele Leningradi suunas. Kuna mina olin sündinud 1923, ei kuulunud ma veel mobilisatsiooni alla. Sakslane tungis iga päevaga lähemale, rajooni sõjakomissariaat evakueeriti ära ja mina ei saanudki käsku sõjaväkke ilmumiseks. See-eest anti aga mitu käsku evakueeruda Venemaa sügavustesse. Aga kes oleks tahtnud kodust ära minna. Ootasime, et sakslane ehk tuleb ja päästab meid ära. Ühel ilusal septembrikuu õhtul ilmus ka keskmine vend Aleksander koju tagasi. Neid oli mitu meie küla poissi, kes olid sõjakomissariaadi poolt suunatud Leningradi, kuid kuna kõik Leningradi viivad teed olid sakslaste poolt hõivatud, ei jäänud neil muud üle, kui oma komissariaati tagasi tulla. Kuna ka seda ei olnud enam ei jäänud muud üle, kui ennast metsas varjata. Sakslane jäi pidama ja vanemad evakueeriti sunniviisiliselt ning meil ei jäänud muud võimalust, kui läbi rinde saksa poole üle minna. See toimus 8. oktoobril 1941. a, kui jõudsime läbi soode Vederka külani, kus olid sakslased sees. Aga minu järjekordne pettumus elust oli väga suur, kui sakslased haukusid nagu koerad meie kallal, millest me ühtegi sõna ei mõistnud. Lõpuks toodi siiski üks sakslane, kes valdas vähe vene keelt ja saime selgeks teha, et me pole juudid, vaid oleme eestlased ja tahame saada Eestimaale. Meid ei lastud ühtigi vabaks vaatamata sellele, et olime noored ja erariides, mul isegi pastlad jalas. Löödi aga vangide sekka ja marss kolonnis Staraja Russa suunas. 200 grammi leiba päevas ja see oli elamiseks kõik. Staraja Russas hakati meid vähe viisakamalt kohtlema. Meid, eestlasi, lätlasi ja leedulasi, paigutati ühte ruumi venelastest eraldi. Leivaports jäi ikka samaks ja lõunasöögiks olid koortega katkilõigatud kaalikad, mis olid vee sees keedetud ning mida anti umbes kolmveerand liitrit päevas. Staraja Russas me ei olnud kaua, varsti algas sõit Riia suunas. Meile öeldi, et sõidate Riiga ja seal saate vabaks. See sõit Riiga on minule meelde jäänud igaveseks. Meid tuubiti vagunisse koos vene ohvitseridega, kokku oli 96 meest ühes härjavagunis. Enne vagunisse toppimist anti iga kahe mehe peale üks saksa sõduri leib ja öeldi, et enne juurde ei saa, kui kohal olete. Vagun oli inimesi puupüsti täis, mingit istumise võimalust ei olnud. Kes juhtus akna ligi olema, see sai lusika trellide vahelt välja pista, et vihmavett koguda keele kastmiseks. See sõit kuni Salaspilsi jaamani kestis kokku kolm päeva ja kaks ööd. Riia jaama ees seisime vagunites terve päeva. Seal tehti ka uksed lahti ja vaadati vagunisse. Meie vagunis oli ainult üks surnud mees. See lasti välja tõmmata, samasse liiprite vahele lasti auk uuritseda ja liiv peale kaapida. Sel moel on sinna maetud üks eestlane nimega Peeter Kukk, kelle omaksed sellest tõenäoliselt midagi ei tea.
Salaspilsis olime venelastest eraldatud. Eestlased, lätlased ja leedulased olid ühes kasarmus, kus olid viiekordsed narid sees ning mul õnnestus saada viiendale korrusele magamisase. Salaspilsis muutus elu pisut lahedamaks, sest paljud eestlased käisid väljas Läti taludes tööl, kust tõid ikka midagi kaasa. Meie, kuus üheküla Venemaa eestlast, hoidsime kokku ning meid ei lastud välja tööle, sest olime erariides. Mõni kaaslane sellest ajast võib veel elada, kuid arvatavasti on enamus juba mullas, arvestades, et mina olin nendest kõige noorem ja kisub ka juba sinnapoole.
1941.a. 23. novembril toodi kõik eestlased Valkka, kus anti vabastustunnistus (Endlassung Ausweiss). Sellega asusin elama Võrumaale Laaneotsa talu sulaseks. 1943.a. märtsis anti minule Eesti kodakondsus ja samal ajal anti mobilisatsiooni käsk Saksa tööteenistusse. Antsla vastuvõtupunktis, kuhu mul oli käsk ilmuda, toimus värbamine tegelikult Eesti Leegioni vabatahtlike nime all. Mind aga õnneks ei võetud leegioni, kuna mul oli B grupi veri, selle tõttu ei saanud ma ka “A” tähte kaenla alla, nagu enamus said, mu vend Aleksander kaasa arvatud.
Minul tuli leppida Schutzmanschaftiga ja nii saigi minust vabatahtlik politsei pataljoni reamees. 6. mail 1943.a. olin kohustatud ilmuma Tallinnasse Toompeale, Kohtu tänav 2, kus mind võeti vastu kui vabatahtlikku ja suunati Tartu mnt. 64 asuvasse Eesti Sõdurite Kodusse. Sealt viidi meid hiljem Tartu ja Tartust Paide. Paides anti meile politsei mundrid selga ja kinnitati teenistusse 36.-ndasse Politseipataljoni. Pataljoni ülemaks oli major Kassen
(Kaschan) ja kompanii ülemaks vanemleitnant Liping (Lipping). Kuulusin neljandasse kompaniisse. Sideohvitser oli sakslane major Girchake, nii on mul see nimi kuulmise järgi meeles. Väljaõppeks viidi meid Kaunase lähistele Nemani oru kasarmutesse. Õppus toimus saksa keeles, kuigi ohvitserid ja allohvitserid olid eestlased. Vahel käisime ka haarangutel nn Einsatsis, aga ei mäleta küll, et oleks ühtegi metsameest tabanud.
1943.a. augustis toodi meie 4. kompanii Riia lähistele Lielupe jaama juurde, kus asus politseiohvitseride kool. Meie kompanii oli seal kooliõpilaste ohvitseride käsutada. Iga mees tegi meile õppust ja drilli oma võimete ja oskuste kohaselt.
Septembris viidi meid Kaunasesse tagasi ja hakati tegema ettevalmistusi Venemaale einsatsi minekuks. Nii hakkaski ühel õhtul eselon Vilno suunas veerema. Umbes kesköö ajal käis hirmus kõmakas ja rong jäi peagi seisma. Selgus, et neljanda meeskonna vaguni all lõhkes miin ja enamik vagunis olnud meestest hukkus. Välja hakati paigutama julgustust ümber eseloni, sest kardeti partisanide rünnakut metsast. Õnneks seda ei juhtunud, kuid üldine pilt oli kole ja masendav. Meie ohvitserid olid enamuses joobnud olekus. Hommikul saime liikuma, ellujäänud vigastatud võeti Vilniuses rongilt maha viidi haiglasse. Meil jätkus sõit edasi, kogu aeg hoiti relvastatud valve väljas lahtise platvormi peal. Viimaks jõudsime Malotetsno jaamani.
Minul vedas, meie kompanii jäeti staabi kaitse kompaniiks. Sellest ajast on jäänud väga masendavad mälestused. Külade elanikud olid viimseni evakueeritud vaatamata soole ja vanusele, arvatavasti Saksamaale. Küladest jäid järele ainult tuhahunnikud. Mina troostin end sellega, et ma isiklikult ei süüdanud ühtegi maja ega sauna, kuna olin kaitse kompaniis. Kui me staabiga kolisime järgmisesse peatusesse, siis põletati ka see küla maha.
Nii jõudsime oktoobri lõpuks Läti ja Leedu piirile.


Lisan veel teksti, mille pealkirjaks oli "Seletus":

Alates 6. septembrist 1944. a. teenisin Eesti korpuses kui Eesti kodanik, sest mobiliseeriti mind Antsla sõjakomissariaadi poolt ja saadeti Eesti korpusesse, Narva I tagavarapolku, kus teenisin kuni 19. oktoobrini 1944. a. Siis saadeti mind marsiroodu koosseisus Saaremaale lahingusse. Alates 28. oktoobrist 1944. asusin teenima Eesti korpuse 249. laskurdiviisi 921. laskurpolgu koosseisu.
Kui Eesti korpusest hakati Kuramaale saatma Eestis läbiviidud mobilisatsiooniga, tuli hulgem mehi täienduseks Eesti korpusele. Siis 9. veebruaril 1945. a. korjati meid välja kes olid teeninud Saksa sõjaväes ja toodi Tallinnasse tööpataljoni. Alates 9. veebruarist 1945 kuni aprillini 1947 teenisin Tallinnas tööpataljonis, kust mind demobiliseeriti 27. aprillil 1947. a.
Salaspilsi vangilaagris (J. Paap viibis seal sõjavangis ning vabanes 23. novembril 1941) viibisin eraisikuna septembrist novembrini, mille kohta on andmed Tallinna arhiivis, mis on sinna saadetud Võru maakonna politsei poolt, kus viibisin ülekuulamisel 1941. a. detsembris.

Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

Re: Johannes Paap'i mälestusi

PostitusPostitas Shiim » T Apr 05, 2011 9:58 pm

Mälestuste viimane osa:

Oktoobri lõpuks jõudsime Läti ja Leedu piiril asuva Zemgale raudteejaama juurde. Liikvel oli jutt, et meid viiakse Eestisse ja Eestis anname vande. See oli ainult jutt. Tegelikult korjati välja ainult need mehed, kellel olid kodus suuremad talupidamised, samuti ka kooliõpetajad. Nendele anti kätte UK kaardid, mis tähistasid asendamatut tööjõudu. Minul aga ei olnud mingit maalappi ja pidin ronima tagasi vagunisse ning suunduma rindele – võõrast maad kaitsma. Neveli all veetsin 29 ööd –päeva metsades ja soodes. Sain seal kergelt haavata vasakusse kätte ja sellega pääsesin eluga haiglasse. Leedu linna Panevešisesse.
Haiglas raviti kiiresti ning detsembri lõpus saadeti mind Riiga. Sea oli selline asutus nimega Front Leitstelle. Riias ma maha ei läinud, vaid sõitsin „kogemata“ mööda ja peatusin alles Võrus. Võrust läksin siis jalgsi Tsooru suunas, Laaneotsa tallu. Sinna, kust ma kevadel olin läinud. Pererahval oli hea meel, et ma tallu tagasi sulaseks tulin. Talus viibides tuli mul mängida haavata saanuna puhkusel viibijat. Nii moodi elasin muretut elu kuni märtsikuuni.
Märtsis kuulutati Eestis välja üldmobilisatsioon, võeti kõik mehed saksa sõjaväkke, kommunismi vastu sõdima. Ka minul ei onud muud võimalust, kui läksin uuesti mobilisatsiooniga Antslasse. Antslas võeti meid vastu hea meelega ja jäeti Reidle koolimajja tagavara pataljoni. Minuga koos oli vend Aleksander. Kui mind võeti politseipataljoni, siis teda võeti Eesti Leegion. Tema kodunt lahkumise kuupäev oli mitu päeva hiljem. Ta sai kampa selliste omaküla meestega, kes otsustasid mitte minna esimese käsu peale ja varjasid ennast terve suve ning talve veel takkaotsa. Nüüd , kui üldmobilisatsioon oli välja kuulutatud, ei olnud enam võimalust varjata. Koos läksimegi uuesti mobilisatsioonipunkti. Kaua meil ei lastud koos olla. Varsti hakati mehi saatma Kloogale, kus jälle moodustati SS üksusi ja meie vennaga sattusime ka nende hulka. Väeossa saatmine toimus Antsla jaamast hilisõhtul. Seal alles saime teada, kuhu meid saadetakse ja mina otsustasin seekord veel mitte minna, sest sõtta ei jää kunagi hiljaks. Vend Aleksander ei tahtnud enam riskeerida, kartis, et lasevad maha, kui kõrvale hiilib ning sõitis ešeloniga minema. Mina aga kaasa ei läinud.
Järgmisel hommikul olin jälle tagavaras tagasi, vabandasin, et jäin rongist maha. Antslas võeti mind kinni oma endise mundri pärast. Asi nimelt selles, et andsin ühele sõbramehele oma vana mundri ning see jäi sellega vahele ja küsiti, et kust ta selle sai. Mees andis välja, et minu käest sai. Aga õnneks lõppes see lugu minu jaoks kergelt, peale paarinädalast kinnipidamist saadeti mind Viljandisse, Eesti tagavara rügementi. Seal õnnestus mul saada sidekompaniisse. Elu tagavara rügemendis oli kontimööda, sai sealt vahel isegi hüppes käia Võrumaal.
Viljandist suunati meid edasi Tartusse, kus toimus ettevalmistus rindele saatmiseks. Aga seda ma ei võinud endale lubada, sest kõik tundemärgid näitasid, et sakslane kaotab sõja ja enne, kui ta lahkub Eestist, jätab ta eestlased enda tagalat kaitsma. Kui ennast rindel vangi anda venelastele, siis on elu läbi, sest saksa sõduriraamatus oli selge kiri, et oleme saksa sõjaväes vabatahtlikult, mis ei vastanud tegelikkusele. Kui Petseri poolt hakkasid kostma mürsuplahvatused ja tuli käsk rindele saatmiseks, siis otsustasin järjekordselt põgeneda Võrumaa poole, mis ka õnnestus. Varjama pidin ma end juhuslikes kohtades seni, kuni sakslased olid lahkunud.
Algul ei julgenud end venelastele ka näidata, aga teha ei olnud midagi. Läksin siis vallamajja ja andsin ennast üles, et elan Lepistu vallas, varjasin ennast Saksa sõjaväe eest. See oli augustikuu lõpupoole. 6 septembril anti käsk ilmuda Antsla mobilisatsiooni punkti. Nii saigi minust Nõukogude Armee reamees, saksa sõjaväe väljaõppega. Rindeloleku saksa poolel salgasin maha ja ütlesin ainult seda, et teenisin Tagavara rügemendis. Varsti olin Narvas Nõukogude Armee Eesti Tagavarapolgus. Esimene töö oli raudtee taastamine Toila ja Vaivara jaamade vahel. Kui raudtee valmis, viidi meid Narva tagasi ja seejärel korjati kokku mehed, kes vähegi püssi käsitseda oskasid ja saadeti marsirooduga Saaremaale, Salme küla alla Eesti Korpuse 249. diviisi 921. laskurpolgu koosseisu. 7 novembril korjati kokku mehed, kes olid saksa mundrit kandnud ja viidi meid tagalasse sama polgu koosseisu, mina sattusin hobusemeheks.
Pärast Sõrve lahinguid toodi korpus Kloogale. Ka mina kuulusin sinna reakoosseisus. Hiljem, kui Eestis oli läbiviidud täiendav üldmobilisatsioon ja korpusesse toodi uusi jõude juurde ning korpust hakati ette valmistama Kuramaale saatmiseks, siis korjati korpusest jälle välja mehed, kes olid saksa mundrit kandnud ja toodi meid Tallinna traataia taha, Pirita teele. Algul arvasime, et läheb sõiduks Siberi poole, kuid õnneks eksisime ja meid nimetati tööpataljoni meesteks ja hakkasime kuuluma Tallinna Balt-Voen-Mor-Stroi 9.pataljoni. Seal toimus pidev salajane uurimine. Põhiliselt uuriti ikka, kes on olnud vabatahtlikult Saksa sõjaväes ja palju oled rindel venelasi tapnud. Ka minul tuli mitmel korral käia uurija juures. Õnneks otsest pealekaebust ei olnud ja minul jäi Siberi tee käimata, kuid paljudel nii hästi ei läinud. Tööpataljonis tuli teha igasuguseid töid, küll paemurrus paasi tassida, vahel jälle lukksepatööd teha jne. 1946 aasta suve veetsin sõjaväe abimajandis, Tootsi mõisas traktoristide brigadirina. Enne demobilisatsiooni 1947 talvel olin Ülemistel Saksa vange valvamas. Valvasime nende töötegemist. 1947 aprillikuu viimastel päevadel mind demobiliseeriti ja ma asusin elama Võru maakonda, Lepistu valda, Laaneotsa tallu.
Sellega minu sõdurimehe elu veel päris ei lõppenud. 1955 aastal olin ma A.H.Tammsaare nimelise kolhoosi esimees, kuid mind tunnistati „antikukurusnikuks“ ja sügisel kõrvaldati ametist selle eest, et ma ei olnud nõus maisi maha külvama. Selle eest saadeti mind 1956 aastal kolmeks kuuks kordusõppustele.
Minu vend Arnold Paap´i jaoks lõppes sõjatee suhteliselt sõja alguses, kui ta oli Punaarmee poolel võideldes haavata saanud. Vend Aleksander taganes Eesti Leegioni koosseisus kuni Austria piirini, Tšehhimaale, kus venelased ta kätte said ja kümneks aastaks Venemaale kaug-põhja Komimaale saadeti. Peale vangistust jäigi ta elama Komisse, Uhta linna.

Kasutaja avatar
Parabellum
Huviline
Postitusi: 698
Liitunud: L Sept 26, 2009 10:49 am
Asukoht: Reval
Kontakt:

Re: Johannes Paap'i mälestusi

PostitusPostitas Parabellum » T Apr 05, 2011 10:55 pm

Väga hea!Tänud avaldamise eest!!
"Si vis pacem,para bellum."


Mine “Memuaarid/Memoirs”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist