Viktor Auliku mälestused ...

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6056
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Viktor Auliku mälestused ...

PostitusPostitas uscha » T Aug 24, 2010 2:54 pm

Eile sain V. Auliku käest tema mälestused, mis on paberile pandud juba 1970. aastatel. Trükkisin tema sõjaväeteenistust puudutava materjali arvutisse ja riputan siia ka üles. Mees teenis Eesti Diviisi õhutõrjegrupi 1. patareis (8,8 cm).
Kohanimed ja saksa keelsed laused olen kirjutanud samamoodi nagu Aulik need oma memuaarides on kirjutanud.

Nii me töötasime kuni 1943. aasta 6. novembrini mil kuulutati välja 1925 aastakäigu üldmobilisatsioon. Eelmisel päeval leidsin sedeli riistasahtlist „ilmuda Tatari tän. (numbrit ei mäleta) läksin õhuhäire ajal, kõik pidid varjendis olema. Kahekordse puumaja keldritoas põles petrooliumilamp ja oli veel kaks noormeest keda ei tundnud. Lühikesekspöetud juuste ja vesiste silmadega keskealine mees soovitas linnast lahkuda. Ühendusse astuda partisanidega (metsa minna) üle minna punaarmee poolele, aga kui see ei õnnestu siis otsida kõikjal ja igal pool sidet luurajatega. Hankida raadiosaatja, otsida sidet eetris koguda luureandmeid ja edastada kahel numbrikombinatsioonil mis tuli meelde jätta. Kahjustada igal võimalusel sakslaste sõjamasinat nii tagalas kui rindel. Et sellest infost vaikime – andsime allkirja. Lahkusime ükshaaval. Ei jõudnud kuigi kaugele kui Pärnu mnt. enne Luteri vabrikut pidasid patrullid kinni ja kontrollisid dokumente. Esitasin raudtee töötõendi kus oli ka sünniaasta ja rohkem polnud vajagi. Viidi Vaksali tänava koolimajja kus oli juba paarkümmend kinninabitut. Püssimees oli uksel ja välja ei lastud. Säält sain helistada ühiselamusse et nad minu asjad Rapla saadaks. Poisse tuli juurde veelgi.
6. novembri hilisõhtul marssisime rivikorras Kopli kaubajaama, sääl paigutati loomavagunisse mis oli kohandatud inimeste veoks. Valvur püssiga uksel oli eestlane Saksa vormis. Rääkisin augu pähe, et elan siinsamas Kopli tänaval ja toon paar pudelit viina reispassiks. Lubas. Hiilisin siis vagunite vahelt, kavatsesin raudteed mööda jõuda linnast välja vältimaks tänavaid. Telliskivi tänavat ületades aga karjuti „Halt!“ ja nabiti kinni. Viidi vagunisse tagasi ja öösel sõitsime teadmata suunas.
Teepeal haagiti vaguneid juurde ja kui üle Läti piiri läksime oli meid terve eshelon. Kui ükskord pärale jõudsime olime Poolas Krakowi lähedal Debitsas.
Sääl asus väljaõppelaager „Ausbildung und Ersatz pataljon 33“. Barakkelamud noore männimetsa sees. Tubadesse paigutati 8-12 poissi. Esimene, keda ülemustest kohtasin oli Obersturmführer Stammkompanie ülem Raud. Ilma minu teadmata ei lähe kärbes ka üle uksepaku, kes 15 meetrit barakist (kasarmust) kaugemale astub lastakse hoiatamata maha!?
See jutt võttis paaril mehel lõua võbisema. Paaril järgmisel päeval valiti pikad sirgete juustega mehed välja (mind päästis lokkis juus). Varustati relvade ja vormirõivaga ja saadeti ära. Hiljem saime teada, et saadeti Tscherkassi alla „Narva“ pataljoni täienduseks. Seal nad ka sisse piirati ja hävitati. Piiramisrõngast õnnestus läbi murda ainult paarikümnel mehel. Sinna jäid ka minu kolm koolivenda Samuel Neljas, Endel Terasma ja Kalju Männiste. Olid 18 aastased maapoisid, kes pääle susspüssi polnud varem kätte saanud ühtegi relva.
Järelejäänutele sai osaks ränk väljaõppe-trill, mida tehti gaasimask peas kuni nõrkemiseni. Epideemiavastased süstid, kõik vigased ja haiged hambad kõrvaldati suukoopast. Söök oli vilets. Hommikul tass musta viha kohvi, viilakas leiba ja marmelaad. Lõuna sööklas. Pöidlaotsa suurused kartulid (koorega), soust konservist ja gemüüse – mingi roheline pläga, mida keegi ei söönud. Söögiaeg oli 10 minutit. Kes kartuleid koorima hakkas jäigi söömata. Kui vile käis pidi püsti tõusma ja välja rivvi marssima.

Üks rivilaul oli:

Meil leegionis elu hea
kas või taevariigi kõrval seal
seal vesi, vile, mädand juust
ja hambad kistaks välja suust
kuid mis sa mats saad sinna parata

Kurnavad olid ka öörännakud 20-30 kilomeetrit täies varustuses. Kui tagasijõudes kellegil jalad rakkus olid siis lõigati villid katki ja pandi joodi peale. Mõnel mehel võttis see püksi. Iga väiksemale eksimisele järgnes mõnitav karistus, öösel une pealt vilistati üles, särgiväel pidi ronima männi otsa ja Erikat (heeringat) laulma, hambaharjaga põrandat küürima jne. Kõige suurem siga oli ooberst Raud ise.
Õppustel olid kasutusel ainult puukuulidega laskemoon. Kui oleks lahingumoona antud vaevalt see mees siis sääl ellu oleks jäänud. Ühel õhtul kantiinist tulles siiski keretäie sai. Lööjaid aga ei leitud. Soldpuhhide kätteandmisel pidi alla kirjutama, et oled „vabatahtlik“. Kes protesti avaldas tehti püsti-pikali, püsti-pikali, niikaua kui freiwilliger sai. Kuu hiljem kirjutasin koju ja sain teada, et isa oli nädal enne minu küüditamist arreteeritud kui „punane“, et aga mina „vabatahtlikult!?!“ sõjaväkke läksin siis vabastati. Vanaisa varjas end Kuusiku-laane ääres ühes vanas mõisa teomajas. Kui minuga nii poleks juhtunud oleks isa kindlasti oma tee lõpetanud, kas Kalevi-Liiva või Tartu tankitõrjekraavis.
Kord tekkis juba kavatsus sellest põrgust jalga lasta aga valve oli tugev, ei riskeerinud. „Oma mehi“ aga ei leidnud või ei olnud neid. Kord üks sell auto all keeras mutreid ja vilistas Internatsionaali, lähenedes ma ei kuulnud mida saksa unter küsis (kes juurde kargas) aga poiss ütles „das ist shööne melodii“. Sellele järgnes käsklus „Auf, marss, marss, inleegen, auf ...“ jne. Nii nad läksid ja enam seda selli ei kohanud. Detsembri lõpus viidi mõni kilomeeter laagrist sillaehitusele, kus töötasid ka poolakad. Sakslastega nad suhtlemist vältisid aga kui teada said, et oleme eestlased püüdsid igal võimalusel vestelda. Et poola keelt ei mõistnud, siis sai seda vigases saksa keeles tehtud. Vahest oli neil kaasas ka samakonni, mis oli likööriks keedetud.
Pakkusid ja olid huvitatud, mis toimub lähedaloleval polügoonil mida rangelt valvati. Meil aga oli laagris teada, et seal katsetati reaktiiv ja raketimootoreid. Ka V-2'le. Koletu müra kostis säält ööd ja päevad. See teade lähetati kuhu vaja ja mõni aeg hiljem sai see objekt koos Peenemündega inglaste õhurünnaku objektiks.
Laagris töötas ka lõbumaja. Õhtupoolikul reameestele, öösel ohvitseridele. Barakki nimetati „Metsakodu“. Tavaliselt olid sääl järjekorrad, kus mõnigi frits oma piibupitsi kannatamatusest ära järas. 20 poola näitsikut 18-20 aastat vanad olid maailmatasemel nii figuurilt kui fotogeeniliselt. Vältimaks suguhaigusi sai iga siseneja kui ka väljuja süsti, mille juures touimus ka järelvaatus arsti poolt. Meid noori, kes viimasena sinna laagrisse toodi, seda asutust külastada ei lubatud, mõned hakkajamad vanade olijate soldpuhhidega seda siiski tegid.
Jaanuari algul anti kätte talvevarustus, relvi aga mitte. Mõni aeg hiljem viidi meid masinatega raudteejaama, sääl rongile ja jälle teadmata suunas. Kui Varssavisse jõudsime oli sääl pikem peatus. Ükshaaval linna aga ei soovitatud minna. Vähemalt 3-4 meest kambas. Poolakad olid nii mõnelegi fritsule seljatagant nagi selga löönud. Varssavist sõitsime edasi ida suunas seni kuni jõudsime Polotski, vahepeal haagiti vedurile ette 3 liivaplatvormi, kardeti miine, mida partisanid öösel paigaldasid. Meil õnneks midagi ei juhtunud. Polotskis olime mõned päevad, tegime rivi ja laulsime „Saa vabaks Eesti meri, saa vabaks Eesti pind“. Linnas mehi ei kohanud. Ainult vanamutikesed lõid risti ette ja vesistasid silmi. Küllap nad teadsid, et oleme kindlad surmaminejad.
Siis tuli esselon rinde poolt. Platvormvagunitel autod, suurtükid, välikatlad. „Eesti Leegion“ kolis Neeveli alt Narva rindele. Sääl oli asi palavaks läinud. Mõningad kaotused olnud. Meid aga määrati täienduseks. Tartus sai see kraam maha laaditud. Osa väekontingendist läks edasi, meid viie mehega paigutati õhutõrje patareisse flakk 8,8 cm, kus oli neli toru. Üks neist oli rivist väljas ja vajas remonti. Ööbisime Treffneri Gümnaasiumis, kus naised meid pirukate ja pannkookidega kostitasid, igal õhtul oli tants ja kurameeriti. Mees linnas oli ju haruldus, sest kõik olid sõjas, kes ühel, kes teiselpool. Mõne päeva pärast liikusime Jõgevale, kus „torudele“ põhjalik ülevaatus tehti ja hüdraulilistes seadmetes õli vahetati. Säält edasi Narva, kus kaevusime linna vahetus läheduses.
Meie uustulnukaile tehti õppust suurtükkide ja selle aparatuuri juures. Raskeflaki tuleulatus oli maad mööda 14 km. Seniidis lagi 11 km. Tuld juhiti meskereedi puldist, mis oli ühendatud kõigi nelja toruga elektrikaablite kaudu. Patareil oli oma elktrijaam. Alalisvoolu generaator, mis asus juhtpuldist 100 meetri kaugusel. Minu ülesandeks oli mootori käivitamine ja selle hooldamine. Mootor oli kahe potiga diisel, lolli ja töökindel.
See oli veebruaris, linn oli siis juba inimtühi. Sakslane oli välja nuhkinud, et Narva saab õhurünnaku, ohvrite vältimiseks evakueeriti elanikkond kahekümne nelja tunni jooksul. Maha oli jääetud kõik, mõnes korteris oli toit veel laual. Sakslased otsisid väärisesemeid ja keldritest toiduvarusid, välikatlad tossasid kapsa ja seapekiga. Ka väeosad viidi Auvere, Puhkova küla joonele. Linn oli praktiliselt tühi, rinde lähenemist oli aga iga päevaga tunda. Narva oli ka juba kaugelaske suurtükkide tuleulatuses. Ühel päeval kui tutvusin linnaga lasti linnale paarkümmend mürsku. Üks raksatas kuue sammu kaugusel palkmaja nurgast sisse ja teisest välja. Maapinnalt lõi rikosetti ja kargas paarkümmend meetrit eemal teise maja hoovi. Oli praak, ei lõhkenud. Kuuetolline „põrsas“ äsja treipingist tulnud, see oli I surm, mis mööda läks.
Linna olid jäänud (saadetud) siiski kolm noort naisterahvast Ljuba, Veera ja ... ei tule meelde. Valdasid vabalt eesti ja vene keelt, see kolmas ka saksa keelt. Nendel oli oma „relv“ millega mehed rivikõlbmatuks tehti. Üle paarikümne mehe saadeti nädala paari pärast laatsaretti oma tilkuvat mehetunnust tohterdama. Sain mina ka jutule Veeraga, aga see oli teisel teemal. Selgitasin et ma ei ole fašist ja minule on ülesandeks tehtud luureandmeid koguda. Omadega ühendust leida jne. ja lõpuks tuligi välja, et ka nemad on teatud ülesandega sakslaste tagalas. Et linnast elanikud on evakueeritud, sellest olid nad teatanud Leningradi vägede ülemjuhatajale, et aga sakslane oma väed Narvast 10 km tagasi tõmbas, veel mitte. Soovitasin seda kiiresti teha, sest praktiliselt oleks saanud linna vallutada palja käega (relvadeta). Tahtsin teada kas neil on saatja, kuid sellest ei räägitud, kandsin mina ju saksa vormi. Teate aga lubasid edasi anda.
Nädal hiljem, see oli märtsi esimestel päevadel, õigemini öösel see kõik algas. Pimeduse saabudes tulid esimesed lennukid. Kõigepealt pandi 30-40 laternat kilomeetri kõrgusel põlema (hüüti jõulupuuks) ja siis tulid pommid. Pidev lennukite voor 40-50 tk. Järjest, süütepommid vaheldumisi teistega. Pommi lõhkemist nagu ei pannudki tähele aga see vihin ja vile see lõikas lihast ja luust läbi. Linn paari tunni pärast lõõmas tulemöllus. Õhutõrje ei teinud aga ühtegi pauku?
Ei olnud korraldust ega käsku. Mehed varjusid punkrisse, välja jäid ainult kaks. Üks meskereedi, mina patarei juurde. Juba oli kestnud see tants 3 tundi, siis kuulen üks tuleb otse peale, viskusin kõhuli ja jäin ootama, kas „muneb“. Esimene tuli lühikese niutsatusega paarkümmend meetrit eemal, teisel enam vilet ei olnud, käis ilmatuma kärakas, maa nagu oleks segi paiskunud ja tohutu raskus sadas peale. Kui mullavalli alt välja rabelesin nägin, et eksinud oldi 4 meetriga, kaks viimast lõhkesid juba eemal. Hommikul aeovalgel vahetas patarei asukohta. Kaevusime Puhkova küla lähedal. Järgmine öö kordus kõik sama. „Jõulupuu“ ja pommide sadu. Hommikul nägi linn välja kui üks suur ahervare – põlev ja suitsev. Milleks seda tehti ! jäi arusaamatuks. Kui sääl oleksid olnud veel inimesed!
Kolmandal ööl pommitati praktiliselt varemeid, sest kõik oli juba maatasa. Viimasel ööl lõhkesid üksikud suure purustusjõuga pommid, hiljem selgus et beed olid „Stuka“ 1-tonnised, mis sakslasel Leningradi alla maha jäid. Üks juhtus selle maja laudapoolsesse otsa, kus me nelja mehega rehetoas suure paekivist ahju taga külitasime. Lööklaine pühkis maja katuse. Purustas laudaosa, seinad nihkusid paigast ja lagi vajus sisse, meid päästis ahi, mille najale palgid pidama jäid.
Keegi sai notiga pähe ja minule kukkus üks palgijupp parema käe küünarliigesele ja tegi põrguvalu. Kui risude vahelt välja saime siis nägime, et maja otsas oli 15-20 meetrise läbimõõduga kraater kuhu vesi kohe sisse oli tulnud. Ümberringi 1,5 meetri kõrgune mullavall.
Mõni päev hiljem, 9. märtsil sai õhurünnaku Tallinn. Moskva raadio teatas, et anti löök sakslaste väekoondistele ja sõjatehnikale. Tegelikult pommitati tihedalt elamukvartali (Harju tänav, Tõnismägi jt.), kus elasid ainult naised, lapsed ja rauad, sest mehed olid kõik juba mitme mopiga ära võetud. Hävisid kultuuriväärtused ja hooned (teater Estonia, Niguliste kirik, hukkusid inimesed!?). Õhurünnaku sai ka Tartu ja Pärnu.
Samal ajal oli minu küünarliiges juba täiesti kange ja paistetanud. Paar päeva olin välilaatsaretis, siis saadeti Türi haiglasse. Nädal hiljem Liibavisse, sääl sain olla umbes samapalju. Et rinne iga päevaga lähenes evakueeriti haiged Saksamaale. Mina sattusin Kleinvelkasse Bautsenist 7 kilomeetrit. Paigutati suurde kolmekorruselisse koolimajja, mis oli haavatuid täis ja kohandatud haiglaks. Hiljem selgus, et olin ainuke eestlane selles seltskonnas. Mõne sõna eesti keelt oskas üks hollandlane, kes oli Eestis olnud kaks kuud. Talvel oli külm Venemaal tema varbaid näpistanud ja osa neist oli amputeeritud.
Käsi mis minul sidemega kaelas rippus ei takistanud minu liikumist. Arsti visiidi ja protseduuride vaheajal sai käia tutvumas ümbrusega ja paar korda isegi Bautsenis kinos. Kleinvelkas seda polnud. Kahel pool teed olid istutatud õunapuud. Augustis olid õunad juba valmis ja ka selle puu alla varisenud aga keegi neid ei võtnud. Põldude vahel ei olnud söötis maariba kusagil näha, iga sentimeeter maad oli ära kasutatud. Teerajad sillutatud punase tellisepuruga. Väikesed metsatukad olid kui pargid kõnniteede ja pinkidega, iga kuusekäbi ja oksaraag oli ära korjatud. Majad punaste kivikatustega uppusid rohelusse, metsviinamarjaväädid ulatusid kahekorruliste majade katusele. Hobused olid nähtavasti ka mobiliseeritud, sest vilja veeti härgadega. Autoteed (autobaanid) olid absoluutselt siledad. Pani imestama kuidas sellist katet üldse teha saab? Pilgeni täidetud pokaal oleks seisnud autokapotil kilomeetreid ilma, et säält tilkagi oleks üle serva läinud. Igal sammul oli näha ja tunda preisi täpsus ja kord. Puhtus ja distsipliin.
Oma napi keeleoskuse pärats kannatasin suhtlemisvaeguse all, seda märkasid ka õed ja teenindav personal. Sageli kutsuti keldrikorrusele, kus asus köök, aitasin sääl võileibu teha, mille eest siis pannkookidega kostitati. Et olin pikk ja lokkispeaga poiss, et jäänud tulemata ka ettepanekuid jalutuskäikudeks ja kojusaatmiseks. Arg ja kogenematu, nagu ma siis olin, püüdsin selliseid võimalusi vältida. Hiljem mõistsin neid 17-25 aastaseid noori naisi, millest nad puudust tundsid, sest mehed olid ju kõik lahinguväljadel ja paljud ei tulnud kunagi tagasi. Ühe erandi siiski tegin, õigemini ei olnud minul midagi teha, vaid üks vanemõdedest oli kaubelnud mind peaarstilt oma „majapidamisse“ nädalavahetuseks tont teab mida tegema. Blond, sale, laitmatu figuuriga olend viis mind siis käevangus paar kilomeetrit oma „residentsi“ mis paistis rohkem suvila või jahimaja olevat, sest pudulojuseid ja nende ekskremente polnud märgata. Pügatud muru ümber maja, ilupõõsad, hekk, lilled. Esikus seinal jahisarv, põrandal vaibad, saalis seinal suured hirvesarved, nurgad tiibklaver, tumesinisest sametist diivan ja tugitoolid. Vastasseinal ristatud mõõgad ja tulirelvad. Vaatasin sedavürstlikku toredust ja mingi veider kohmetus tekkis liigestes. Umbes selline nagu maamatsil teoorjuse ajal parunihärra vastuvõtul mõisahoones.
Seni kui seda värki takseerisin, kasutas daam aega end ümberriietamiseks. Veidi aja pärast ta ilmuski kandik suupistetega ja pudeli vermutiga. Palus minul pudeli lahti korkida, valas kahte kristallpokaali ja hüüdis pateetiliselt „Heil Hitler“!? Juba oli kellel „proosit, Hitler kaput!“, kui samas taipasin, et need oleks ka minu viimased sõnad olnud, sest tema seljataga käeulatuses olid koldid, üks neist mini, pärlmutritega, ja minule tundus et see oli laetud. Et mitte kuritarvitada perenaise külalislahkust vastasin „proosit, meine liebe fräulein“. Sellega jäädi rahule, võeti minu koon kahe käe vahele ja suudeldi seda iharalt otse suule!!
Minul sõitsid kiirrongid kuklast jalakandadeni. Seda märgati ja et minule veidi pidurid peale panna astus ta klaveri taha ja hetke pärast kõlas toas Straussi („Ilusal sinisel Doonaul“) igihaljas meloodia. Esimesest ehmatusest üle saanud, julgesin siiski küsida millal tema abikaasat võib oodata? Tõe sain teada täiesti avameelselt. Tema mees, Untersturmführer oli langenud Stalingradi all. Avaldasin kaastunnet, millele järgnes soru pisaraid. Need möödusid ruttu ja samas toodi lauale ehtne prantsuse konjak. Kui ta mu kõrvale istus paljastus mitte just kogemata üle põlve tõstetud jalg nii kaugelt kuhu ma ei julgenud silmi pöörata. Konjak avaldas mõju minu noorele organismile. Mäletan veel madalat laia abieluvoodit, kus õhkõrn suletekk oli ja siis kadus kõik uttu.
Järgnevad päevad sain ma suure tähelepanu ja hoolitsuse osaliseks mitte ainult selle daami poolt vaid ka tema alluvatelt. Sellel ajal juba nädalat paar lendasid üle Kleinvelka Berliini suunas kell 12 päeval Ameerika lendavad kindlused (umbes 10 km kõrgusel, sest neil olid järgi valged kondentsijooned, mis tekivad miinuskraadide juures), neid oli grupis 60 – 70 lennukit + saatja-hävitajad. Sel ajal oli, õigemini 20 minutit varem, haiglas fliegeralarm. KÕIK, kes ei olnud lamajad pidid minema varjendisse, kaasa võtma märja käteräti ja gaasimaski. Teise korruse akende all oli kõrvalhoone (lao) lame plekk-katus. Meie Frediga (hollandlane) hüppasime aknast välja, lamasime selili katusel ja lugesime mitu lennukit neid jälle läheb. Päiksepaistelise ilmaga võtsime kaasa peegli, vilgutasime tahtes teada saada, millist laadungit jänkid veavad, aga meile ei reageeritud ja Kleinvelka ega ka Bautsen ei saanud ühtegi pommi.
Kolm päeva peale seda pöörast ööd tuli too sama vanemõde meie palatisse kell 22.15 ja palus kaasa tulla (öörahu algas kell 22.00), et uniform jäi kappi andis ta mulle selga valge kitli ja väljas ootas meid „Opel“ punase ristiga. Mõni minut kiiret sõitu ja olime samas „jahilossis“. Seekord oli liköör igasugu muude hõrgutistega. Jäi arusaamatuks, kust see kõik võeti, sest kehtis ju tšekisüsteem?
Hommikul enne äratust olime juba haiglas (sama masinaga) ja vanemõde tegi mulle elektri sügavsoojendust protseduuride toas. Sinna juurde hellitused, suudlused mis kippusid mulle kui põhjamaa mehele juba läilaks minema. Ootamatult sisenevale peaarstile oli kahtlemata kõik selge, seda reetis juba selle daami välimus mis oli enam kui emotsionaalne. Järgmisel päeval kirjutati mind haiglast välja ja paigutati lähedalolevasse väikesesse majja, mis oli mingi ärasaatmise vahejaam. Sääl tehti ühe vanema daami abiga korda mulle väljaantud (õigemini vana kohendatud) vormirõivas. Anti uued itaalia päritoluga mägiküti saapad, hambahari, pulber, ziletiaparaat, seep, käterätt, pesu ja kõik vajalik, ainult dokumentide vormistamiseks öeldi, et läheb veidi aega. Toas oli neli välivoodit aga mina olin sääl üksinda. Samal õhtul otsis mind üles seesama „ihuõde“ ja ma ei ole pääleseda nii pöörast naist kohanud. Ta oli täitsa arust ära, nuttis hüsteeriliselt, kui ma teda ei oleks kinni hoidnud, ma ei tea, mis minust oleks järgi jäänud. Mind päästis seesama vanem daam, kes minu rõivad korda tegi. Järgmise päeva pääle lõunat kui masin ette sõitis ja minuga koos veel kaasa tulid Fred ja üks sakslane sain Fredilt teada, et samas protseduuride toas oli vanemõde eelmisel ööl arseeni võtnud. - See naine oli lastetu noor lesk ja 23 aastat vana.

Õhtul sõitsime rongiga Bautsenist Drestenisse. Järgmisel päeval kiirrongiga Berliini. Teel uurisin kaasaantud dokumente ja niipalju kui aru sain olin tunnistatud rivikõlbmatuks, sest parema käe küünarliiges on kaotanud 1/3 liikumisvõimest, oli ka märgitud mitu kraadi ühes ja teises suunas. Siis veel üks paber, mis andis võimaluse sõita iga liiklusvahendiga oma väeosa juurde, kus ja kuikaugele seda ei olnud märgitud ja seda ei teadnud ma isegi. Olid ka toidutalongid millega sai igast suuremast keskusest (ka raudteejaamast) igal ajal sooja toitu. Samuti ööbida. Oli vaid vaja korrapidajale anda kellaaeg millise rongiga soovid edasi sõita ja äratati pool tundi enne rongi väljumist. Nii, et jõudis veel abend või mittagesseni ka ära teha. Seda võimalust kasutasin alles siis kui Berliinist lahkusin. Linnas olid juba siis suured purustused. Pommitati süstemaatiliselt kvartalite kaupa. Kord tulid inglased siis jänkid, õhutõrje tulistas lakkamatult. Linn põles, oli palju läbipääsmatuid tänavaid. Varjendina kasutati ka metrood, mille jaamad ei olnud nii esinduslikud kui Moskva või Leningradi omad. Seinad kaetud kahhelkividega, ei mingeid liialdusi.
Komandantuuris suunati meid kaheks päevaks päästetöödele, pommitamise ajal jäid paljud rusude alla keldritesse, kust neid tuli välja kaevata. Kolmandal päeval viidi ühte kaubajaama vagunit laadima. Kaks masinat tõid lõhkeainet ja laskemoona, meie Frediga ja üks sakslane olime vagunis vastu võtmas. Laadisime eelviimast koormat kui anti õhuhäire, ohvitser kamandas „snell, snell“. Sakslane hüppas vagunist välja ja jooksis varjendisse. Viimaste kastide hulgas oli kolm kasti lahtiselt sprengladungid (sellistega lõhati raudteerööpaid ja telefoniposte). Masin sõitis minema, tõstes viimast kasti ütlesin Fredile, et teeme pauku ka. Fred noogutas peaga, tõmbas taskust välgumihkli, mina rebisin kaitsme süütenöörilt. Hüppasime vagunist ja tõmbasime ukse kokku. Ohvitser oli 40 meetrit eemal ja tõmbas käega. Juba oli kuulda tugevat lennukimürinat ja eemal lõhkesid pommid. Jooksta jäi 50-60 meetrit ühte kahekorruselise tellistest maja keldrisse.
Ohvitser ei jõudnud ust veel sulgeda kui hirmus kärgatus rebis ukse koos mehega ja paiskas vastasseina. Kelder täitus lubjatolmu, krohvi ja kividega, hingata oli raske, pea kumises, pool kurdistunult kuulsin veel mõnd sumedat mütsatust. Siis saabus vaikus ja pimedus. Arvati, et vagunit tabas lennukipomm.
Kui teadvusele tulin tundsin, et keegi kobab mind. See oli Fred, sain teada et on möödunud pool tundi. Tulemasina valguses nägime, et aknaava ja uksekoht olid täis varisenud telliseid. Püüdsime seda avada. Ka väljast kostis kopsimist. Kahe tunni pärast pääsesime välja. Maja oli kokku varisenud, raudteel vaguni kohal suur kraater. Raudteerööpad olid mitme tee ulatuses välja rebitud ja kõverad kui traadid.
Osa vaguneid oli paiskunud majadele. Kaks neist põlesid, ka kaks lennukipommi oli läheduses lõhkenud. Ohvitser viidi ära kanderaamil, minul oli peas veritsev haav ja suur muhk, nähtavasti olin tellisega pähe saanud. Ambulatooriumis tehti side ja lamasin sääl 3 päeva. Puhastati mu riided, anti uus pesu. Kui säält pääsesin istusin esimesele Berliinist väljuvale rongile. Sõitsin kaks päeva ühest asustatud punktist teise. Ei mäleta neid nimesid enam. Kui jõudsinTauroogenisse sääl võttis välipolitsei (ketikoerad) mind rongilt maha, viisid komandantuuri, kus oli koos juba kirju seltskond, kaks lätlast, üks eestlane ja kolms sakslast. Mõne tunni pärast pandi uuesti rongile ja lõpp-peatus oli Konitsis ida Preisimaal. Sääl tehti kindlaks, kus kellegi väeosa asub ja saadeti minema. Et punaarmee oli juba Riia lähistel ja raudtee läbi lõigatud jäi vähe lootust Eestisse jõuda, käisid kuuldused et saadetaks Rommelile täienduseks, kes Aafrikas tublisti peksa sai. Mõni päev hiljem sõidutati Danzigi sadamasse ja pandi ühele mootorlaevale, eestlasi oli siin juba kümne mehe ümber. Pardal oli ka üks tuliuus tank „Tiiger“. Sadamast väljusime hommikul. Meid saatsid tund aega kaks allveelaeva ja üks kahemootoriline „Junkers“. See oli viimane laev, mis Tallinna tuli, arvan et see ei sõitnud meie pärast vaid tuli siit midagi või kedagi ära viima. Teise päeva lõunaks jõudsime Tallinna reidile, sadamasse ei lastud, sest seal oli õhuhäire. Alles mõni tund hiljem saime kai äärde. Esimene mõte oli, et kui nüüd pääseks kuidagi Tallinn-Väike jaama.säält sõidaks kas või veduris Rapla ja oodata kas või metsas omade tulekut. Sadamast õnnestus mul saatjast lahti rebida ja mööda Merepuiesteed jõuda Võiduväljakuni. Siis kuulsin „Heil Hitler maine herr!“?! Üks ... führer keda ma polnud tähele pannud oli solvunud, et ma teda ei tervitanud viis mind kohvik Kultase ette ja andis patrullile üle. Öösel hoiti meid kinni Toompuiesteel (10 – 12 meest), üks Pärnu mees kes laevas oli, oli ka sinna sattunud, temale olnud ka ärakargamise plaanid. Järgmisel päeval viidi veomasinaga Kloogale, kuhu vahepeal väljaõppepataljon oli kolinud. Sinna toodi ka Soome vormis eestlasi ja kuulduste järgi pidi moodustatama mingisugune uus löögipataljon Tallinna kaitseks. Mõni päev hiljem laagriülem Alemann oli jalga lasknud. Mingit korda enam ei olnud, öösel oli juute maha lastud, vaatasin et nüüd viimane aeg siit kaduda. Õhtul hiilisime pärnakaga kahekesi jaama, hüppasime linna poole minevale rongile aga kaugemale ei saanud kui Nõmmele. Linna pommitati ja tee olevat katki. Ootasime jaamas niikaua kui päris pimedaks läks, et siis jalgsi astuma hakata. Enne aga kukkus lähedusse neli pommi, üks jaama kohta üle raudtee. Aknad purunesid, ooteruumi põrand oli kildusi täis. Männiku laskemoona laod olid süüdatud. Leekkuulid lendasid igasse ilmakaarde. Astusime mööda raudteed tagasi. Valges jõudsime Sauele. Sinna oli maha jäetud kaks kaubarongi sõjaväe varustusega, vedurid olid eest ära läinud, valvet juures ei olnud. Üks külamees ladus vankrivahe uusi saksa rautatud saapaid täis, viskas paar pakki maikatekke veel otsa ja läks. Võtsime mõned tahvlid šokolaadi ja astusime edasi Pärnu maantee poole. Teel olid sõjapõgenike voorid, purjus sõjaväelased ja igasugu kirju rahvas. Pärnu mees sai ühe masina peale, mina vantsisin jalgsi Sakku onu juurde. Onu andis mulle erariided, dokumendid põletasin, alles jätsin raudtee töötõendi.
Kolmandal päeval sõitsid punaarmee väeosad Sakust läbi. Lahingut ega vastuhakku ei olnud. Igatsus oli kodu järele, rongid aga veel ei liikunud. Onu andis mulle tuttuue naiste jalgratta ja neljanda päeva ennelõunal alustasin sõitu Rapla poole.
Neljandal kilomeetril enen Viljandi maanteed kuulsin kolme lasku, ei osanud midagi arvata. Veidi aja pärast tuigerdas mulle vastu üks kolmepaelamees. Ka jalgrattaga (ei osanud sõita). Nähes minu niklist säravat sõiduriista kamandas kohe „stoi!“. Küsisin mida vaja. „Tavai sudaa!“. Vaidlesin vastu, aga kohe kiskus viisnurga kabuurist välja. Enne kui päästikule jõudis vajutada ütlesin „Vasmii trug.“. Jäi lolli näoga otsa vaatama, võttis ratta ja tuigerdas edasi. See mis minule jäi oli kukkumisest kõveras ja keerdus. Õiendasin ja kloppisin teist tükk aega enne kui edasi liikuda sain. Säält kilomeeter edasi oli ühe talumaja väravas pikali maas kaks vanemat meest, üks jalgratta peale kukkunud, kuuliauk peas. Teine poolküliti verise särgiga, piimanõu kõrval mahajooksnud piimaga. Siin need kolm lasku tehtigi ja ratas ära võeti. Enne Kohilat tuli vastu trobikond mehi keda konvoeerisid automaaturid. Mind aga keegi ei tülitanud. Jällenägemise rõõm kodus oli suur. Ema oli palju nutnud minu pärast. Seekord olid need aga rõõmupisarad.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
Parabellum
Huviline
Postitusi: 698
Liitunud: L Sept 26, 2009 10:49 am
Asukoht: Reval
Kontakt:

Re: Viktor Auliku mälestused ...

PostitusPostitas Parabellum » T Aug 24, 2010 4:16 pm

Njaaa....
Hea lugemine.
"Si vis pacem,para bellum."

Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4078
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: Viktor Auliku mälestused ...

PostitusPostitas funker » R Aug 27, 2010 11:21 pm

Hea jutt. Kas järge ka on?

ppp
Huviline
Postitusi: 516
Liitunud: P Nov 29, 2009 3:27 pm

Re: Viktor Auliku mälestused ...

PostitusPostitas ppp » R Aug 27, 2010 11:30 pm

jah, loeks ka huviga , kui pikemat juttu oleks. Eestimaa on tõesti väike, "Vikit" tean isegi suhteliselt hästi aga tema sõjaskäik ei tulnud omal ajal kunagi jutuks, tol ajal kui kokku puutusime polnud selline teema eriti populaarne. Huvitav on , et ta ennast peaaegu nõukogude luurajaks on kirjutanud...kas tingitud kirjutamise ajast või kuidas? Tänasel päeval oleks kohane end rohkem vabadusvõitlejana kujutada vms.

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6056
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Viktor Auliku mälestused ...

PostitusPostitas uscha » L Aug 28, 2010 12:21 am

Järge kahjuks ei ole.

Huvitav on, et ta ennast peaaegu nõukogude luurajaks on kirjutanud. Kas tingitud kirjutamise ajast või kuidas?

Ma ei usu, et ta seal midagi sellist on lisanud, mida tegelikult ei toimunud. Nagu aru sain siis tema mälestused olid mõeldud tema enda ja perekonna tarbeks. Ning kuna polnud kavas neid suuremale ringkonnale avaldada siis ei näe ka põhjust, miks ta oleks pidanud fantaseerima juurde need sündmused, kus ta Nõukogude agentidega suhtles.
foorum.rindeleht.ee


Mine “Memuaarid/Memoirs”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist