Tervist kõigile!
Kavas siia tõsta oma vanaema mälestused,kes Kawe keldrist läbi käinud ja elama jäänud.Nimelt oli tema Vahastu kandis metsavendade abistaja.Vedas laskemoona ja samuti sööki.Aga nkvd tabas ta.Tabamise hetkel oli ta suutnud poetada taskus olnud padrunid maha ja neid ei leitud.
Praegusel hetkel toimub käsikirja ümber kirjutamine ja siis tõstaks siia.Kas kellelgi on üldse selliste mälestuste vastu huvi?Või peaksin selle teema hoopis metsavendade alla tõstma?

Seniks parimat soovides !

Huvi on kindlasti!

OK,kui asi on valmis kirjutatud siis tõstan selle ka siia.Ümber trükkimine on suht aeganõudev,sest kaks paksu kaustikut on käsitsi kirjutatud ja nagu vanemale inimesele kohane,kasutatud ka vana eesti keele kirjapilti.Nii-et kannatust natuke,aga see tuleb.Ja seal on mida lugeda...

Suurepärane tegu. Aitäh juba ette.

Hakkan siis oma lubadust siin hüvitama.Teen algust Vahastu sõjamonumendi lõhkumisega ja edasi proovin minna siis nagu pealkirigi lubas "Kawe keldriga" .


Monumendi purustamine.

See oli 1941 a. 14. ja 23. juuni vahel ( vist 20 ) juunil.Olin siis Vahastu rahvamaja juhataja ja viimase peo korraldasime "Loigu" küünis 23. juunil.Sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel kuulutati välja 22.juunil 1941.,päev enne peo korraldamist.Näidend oli õpitud ja kõik korraldatud,ei tahtnud tegemata ka jätta.Rahvast tuli kokku palju,isegi Paidest.
Sellel õhtul pidi veel näidendi proov olema,aga millegi pärast jäi olematta.Aega oli ja tulin kalmistult läbi.Kella aega ei mäleta,tean,et päike hakkas loojenema.Pidin just kalmistult väljuma,kui mööda peateed tuli grupp inimesi,siirdudes monumendi juurde.Seal oli enamik naisi.Läksin kohe nende juurde ja küsisin : "Olete mõni ekskursioon? ". Mulle vastati : "Tulime vaatama kui ilus see on." -muidugi irooniliselt.Jäid seda vaatama ja ma lahkusin.Sain just käärkambri juurde,näen,hakatakse kirkadega raiuma.Siis plahvatas mulle,et tulid seda purustama.Varem ei tulnud mul meelegi,et seda võidakse teha.
Tahtsin kohe tagasi jooksta,neid sõimama,aga ma ei tea kust ilmus minu ette Eesti Vabar. vormis ohvitser ( auastet ei vaadanud ) ja tõkestas mul tee.Ta ei rääkinud sõnagi,oli ainult väga tõsine ( pigem kurb ja nördinud ).
Nägin veel kui sammast hakati õhkima.Silme eest läks kohe mustaks viha pärast ja hüüdsin neile : " Kurat,kas sellest teile ei aita,et veate meie rahvast siberisse!Uue ja ilusama paneme kord asemele!" Ohvitser tuli minu poole.Sinna tuli ka parajasti Helmi Kustman "Uuesepalt" ( tema praegust perekonna nime ei tea ) ja ütles :"Sind arreteeritakse!"
Hüppasin ruttu rattale,et põgeneda.Läksin natuke maad ja pöörasin kohe tagasi,et ega ma argpüks pole.Siis kogunes kalmistu juurde veel kohalikke noormehi ngu Vello Hõimra,Leo Allmann,Konstatin Mirinov-Mei.Kõik nad on nüüd hukkunud ja kes muidu manalas.Neid ma selgesti mäletan. "Mihkli" kass jooksis üle kalmistu ja Leo ütles:"Lasevad veel mu kassi surnuks." Ja väikesed tükid sambast lendasidki eemale.Seal me siis seisime.Lahkusin ärritatult.
Läksin läbi "Kalmust",et Augustin Kösterilt veel mingit allkirja võtta,sest tema oli rahvamaja laekur.Hilda ja Aug. magasid juba.Rääkisin,mis kalmistul juhtus.Hilda ütles veel,et juba tulid seda lõhkuma.Oli seda tarvis.Tean,et ta oli aktiivne naiskaitseliitlane ja käis ikka monumendi juures lilli kastmas.Ka tema venna nimi oli sellel sambal.Kirjutan seda sellepärast,et mõned alatud süüdistasid Hildat kui sambalõhkujat ja kaasosalist,mis on vale.
Järgmisel päeval ütles õpetaja Jaan Mei mulle,et olin sambalõhkujatele halvasti ütelnud.Vahastu aktiivne kommnoor Olesk,Oleg Voldemari p. ütles,et oli minu eest seisnud,kui kommunist.Illison oli temalt küsinud,et kes see oli,kes nii hüüdis.Olesk oli siis ütelnud,et olen alati väga närviline ,et ei maksa teda tähele panna.Uurisin temalt nende lõhkujate nimesid,ehk saab nendega kord arveid õiendada.Rohkem ma teada ei saanud,et üks oli Illison,tollane suur tegelinski ja ohvitseride nimed olid Reinvald ja Hanko (või Ango)
Nägin ainult üht ohvitseri.Ka Oleskit ei näinud,ehkki ta oli üks kaasosalistest.Olin vist eemal.Ma ei näinud ka nende autot ega seda,kust poolt nad tulid.
Kalmistu juures noormehed aga jälgisid salaja neid ja nägid,et samba tükid visati Saueaugu poole kraavi.Sealt need siis liiga vara (Saksa aegu) välja toodi ja tagastati.Oli 2 suurt tükki ja mõlemal pool nimed kõik selgelt alles,ühel pool vabadussõjas langenuile ja teisel pool I maailma sõja ohvritele.Ega neid palju olnudki võrreldes nende ohvritega,kes hukkusid ühel ja teisel juhul 1940 aast. alates.

Saunametsa küla hukkunud.

1. Osvald Jaanus - mobilis. 1941 vene sõjav.Suri Siberis nälga.
2. Endel Karlspei - mobilis. Saksa leegioni ( P.S. saksa leegioni all mõtles vanaema tegelikult Eesti Leegioni ).Langes Sinimägedes 1944.
3. Erich Merendi-Mironov - mobilis. Saksa leeg.1944 a. Teadmata kadunud.
4. Gustav Särgava-Peterson - läks hävituspataljoni ja hukkus saksa vangilaagris.
5. Aleksander Suviste-Sommer - läks hävituspataljoni ja jäi teadmata kadunuks,kommunist.
6. Todor Altsoo-Kustman - sai surma metsavennana,1946.Maetud Põllikas "Uuetoa" karjamaal.
7. Alfred Tölpt - tapeti metsavennana pünkris 1946.
8. Albert Kaljend-Künstler - mobilis. Saksa leegioni.Teadmata kadunud.
9. Jaan Minumets-Mingovits - mõrvati punkris Tammistu vahtkonnas 1950 a.

Läheme siis edasi...

Isamaa ilu hoieldes
vaenlase vastu võideldes,
varisesid vaprad vallad,
kolletasid kihelkonnad.
Nende piina pigistused
kostku meile kustumata!
( luuletus lehe nurgal)

„Kave“ kelder.

Oli 9.juuli 1941.Sel ööl ma ei maganudki.Eelmisel ööl käisin luurel Kuimetsas.Sillad teel põlesid,ent kõikjal oli vaikus.Seal kohtasin südaööl trepil istuvat sugulast – Kodula (Anna) ema.Inimesed olid hirmul ja peitunud,ei julgenud enam kodus olla.Memm siis rääkis,et nende põllu ääres lamab 2 tundmatut mehe laipa,mõrvatud kommunistide poolt.Olin väga masendatud ja närviline.Kodused peitsid mu ratta,et ma ei saaks enam kuskile minna,sest oli väga kole aeg.Leidsin ratta üles ja läksin hommikul vara kell 7 Kaiu.
Tahtsin paluda Vahastu komnoori ( Leopold Robom,Oleg Olesk ja Albert Rattnik Tartust),et nad säästaksid Vahastu inimesi ega tapaks ja põletask siin.Kaius oli T/K ja seal olid kõik kommunistid koos,tehti tapatööd.Ka seal oli vaikus.T/komitee aknad olid purustatud ja kommunistid ja hävituspataljon oli lahkunud.Õues nägin vaid mõnd nutvat naist.Üks neist tuli minu juurde ja ütles:“Meie olime kooliõed“.Olin üllatunud!See oli Leida Müllerman-Kuuskma,kellega lõpetasime 1934.a. Tall.Linna Tütarlaste Kaubanduskooli. „Kes ründasid mõni päev tagasi öösel vallamaja?Selle pärast meie mehed tapeti“. Teadsin küll,kes seda tegid,ent vaikisin.Leida oli ( ta on pärit Juurust ja nüüd abielus Otto Nipperiga.Elavad juurus omas majas),6 kuu eest abiellunud Enn Kuuskma´ga,kes töötas Kuimetsa valla T/K.Sekrendär oli seal siis Johannes Maantoa.Tundsin neid mõlemaid.Maantoa oli ka Kaiu Keskraamatukogu juhataja (minu ülemus) ja mina tollal Vahastu Haruraamatukogu juhataja.Nägin neid nädal tagasi veel elusana.Maantoa oli siis väga närviline.
Naised (ka Maantoa naine) siis rääkisid,kuidas Kään – hävituspataljoni juht ja ühtlasi ka T/K esimees lühikest aega oli seal tegutsenud.Mina teda ei tundnud,tean,et ta oli saarlane ja Eesti Vabar. ajal traktorist,elas Põllikas ( ajutiselt) „Jaagu“ talus,kelle perenaise ( „Jaagu“ Miina Kaupmees)ta mõrvas.Kündis ka kord minu onu kesa „Vanatoal“.
Kuhu kõik kommunistid olid sel momendil Kaiust kadunud,seda ei tea.Mõrvatute naistele anti käsk,et nad kuhugi ei lähe ega lahku kodust.Muidugi surma ähvardusel.Kuhu pidigi Maantoa naine 4 alaealise lapsega minema?
Kooliõde Leida ütles mulle: „Täna maetakse meie mehi Kuimetsas.Olid kooliajal julge.Palun,mine sinna ja räägi,kui kohtume,kuidas seal oli ja aita matjaid“. Läksin siis mööda külateid ja metsavahesid,küsin teedki mitu korda.Seda teed mööda oli läinud ka mõrvarid.Laibad olis metsatee ääres, „Kodula“ talu maal.Neid oli ennem peksetud,lohistatud ja matmata jäätud.Olid juuli kuu palavad päevad ja mitu päeva seal seisnud.Need olid esimesed mõrvatud,keda elus näinud.Olime seal neljakesi, „Kodula“ isa oli neile ( Kodula Ants oli minu sugulane ja käisin seal sageli) kasti teinud ja sinna nad pandi.Matjatest tean ainult „Kodula“ isa (ema onupoeg) ja ühte Stroom`i.Mehed küsisid minult,et kas need on ikka vallakirjutajad?Raske oli veel neid tunda.Kuuskmal oli laulatussõrmus alles naise Leida nimega.Kodula Ants oli julge mees,päästis Kuimetsa rahvamaja kui hävituspataljon selle põlema pani ja mattis ohvrid (sekretärid).Sealt maeti nad ümber (saksaajal) Juuru kalmistule.Käin alati nende haual,kui Juuru lähen.
Olin naiivne kui läksin sinna neid mõrvareid paluma.Oli see õnn või õnnetus,et neid momendil seal ei olnud,vastasel korral oleks mind seal kohe maha lastud.


Järgneb...
Lisan ka fotod vanaema koolilõpu poolikust märgist ja käsikirjast.

Seitse aastat ootan kannatamatult järge juba Kas käsikirjaga juhtus midagi? Või on trükki antud ja avaldatud, aga mina lihtsalt ei ole kuulnud sellest?