36. politseipataljoni võitlejate mälestusi

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Vasta
Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

36. politseipataljoni võitlejate mälestusi

Postitus Postitas Shiim »

Mälestustes kirjeldatakse peamiselt sündmusi, mis toimusid peale pataljoni ümberformeerimist 1943. aastal. Kogunud ja koostanud Karl Kranich.

Karl Kranich

16

II osa

Minu mälestused 36-dast Rindekaitse pataljonist.

Järgnevad mälestusekillud põhinevad puht isiklikele muljetele. Võrrelduna I osas äratoodud väeüksuse ülema ülestähendustega (s.t. Harald Riipalu kirjeldus 36. pp. eelnevast võitlusteest, lisaks ka Elmar Lippingu memuaarid), ei pretendeeri need pataljoni täpse ajalooallika nimetusele. Küll aga annavad need mälestused pataljoni üldised tegutsemiskohad, sedagi mitte kuupäevaliselt. Peamiselt on siin järgnevalt kirjapandud minu isiklikud mälestused selle pataljoni 4.-das kompaniis teenimisel.Välja arvatud need sündmused kui ma viibisin väeosast eemal. Nii ei saa ma kirjeldada lahingutegevusest Neveli-Polotski kandis 1943. aasta talvel, samuti lahinguid Avinurme piirkonnas 1944. a. sügisel.
Alustan sellest kuidas ma sattusin sõjaväeteenistusse ja 36. Rindekaitse pataljoni. 1943.aasta kevadel kui kuulutati välja mobilisatsioon Saksa sõjaväkke, olin Olustvere Kõrgemas Põllunduskoolis õppinud juba kaks aastat, alates 1941. a. sügisest. Mobilisatsioon kuulutati välja vist märtsis. Aprillis käisime Olustvere valla keskuses Tääksis sõjaväekomisjonis. Minu kohta oli Vastemõisa vallavalitsusest antud tõend, et minu tööjõudu vajatakse kodutalus. See tõend jäi aga tähelepanuta. Komisjoni minejaid oli koolist hea hulk. Meie sõjalise ala õpetaja nooremleitnant Kilk tahtis, et läheksime komisjoni rivikorras. Juba mitu päeva varem õpetas ta meid rivisammu järele laulma. Minnes ei tulnud see siiski mitmekordsele proovimisele vaatamata välja.
Komisjon istus koos Tääksi rahvamaja saalis. Seal olid Wehrmachti, SS-i ja Politseivägede esindajad. Mind kutsus enda laua juurde politseivägede värbaja. Määrati
n.n. Schutzmannschafti. Koos minuga veel koolivennad Endel Palu ja Karli Kotsar. Kuna koolitöö veel kestis

17

anti ajapikendust klassi lõpetamiseks. 5.mail tuli olla Viljandis Ortskomandatuuris, milline asus Lossi tänavas vist Luige apteegi II korrusel.
Nimetatud päeval olime kõik kohal. Peale meie kolme oli Viljandist veel rauakaupluse omaniku Taali poeg. Tema eesnime ei mäleta.Tema oskas saksa keelt meist paremini, seetõttu määrati ta grupi juhiks.Ühine sõidukäsk Marssbefehl, kirjutati välja ja kästi õhtupoolse ekspressrongiga Tallinna sõita. Pidime minema Toompeale Kohtu tänavale, kus asus Ordnungspolitzei Estland staap. Praegu asub selles hoones Teaduste Akadeemia Presiidium. Tallinna jõudsime öösel. Taal tundis linna ja viis meid kohale. Kohtu tänavalt saadeti meid Narva maantee nr. 64, endisesse Sõdurite Kodusse, kus asus ZbV kompanii. Seal saime ööbida ja hommikul süüa. Pärast saadeti meid Narva maantee nr. 52 asuvasse staapi kus meile kirjutati välja palgaraamatud - Soldbuchid. Pärast seda hakkasime kahetsema, et olime üldse staapi läinud. Hakkasime otsima paremat väeosa kuhu lasta end arvele võtta. Käisime nii Ülemiste kui ka Lasnamäe lennuväljal, et saada lennuväe abiteenistusse. Seal ei näkanud. Siis käisime tolli ja piirikaitse väeosa staabis. Seal öeldi, et; kui tööamet – Arbeitsamt meile loa annab, siis võtavad nad meid vastu. Luba aga ei saanud ja nii ei jäänud meil muud üle kui ZbV kompaniisse tagasi minna. Siiski mitte kõik. Taal sõitis Viljandisse tagasi ja ütles, et nuputab enda jaoks midagi välja. Hiljem meie teda enam ei näinud. Arvatavasti jäigi ta hiljem Tallinna, sest kuulsin, et ta olla 1944.a. 9 märtsi pommitamise ajal surma saanud.
Meie olime ZbV kompaniis umbes nädal aega. Kogu aeg erariietes. Kasarmu õuel tehti meile ka veidi rivi. Harjumatud olid saksa pöörded milliseid tuli teha vasaku jala kannal. Eestis kasutusel olnutest hoopis erinevalt. Peale nädalast Tallinnas olemist saadeti meid suurema grupiga Tartu, 39. pataljoni juurde. Ka seal ei tehtud meiega suurt midagi. Ka vormiriietust ei antud. Küll anti aga vene vintpüss ja vanatüübiline, esimese maailmasõjaaegne saksa kiiver.

18

Nädal Tartus oldud, saadeti meid Paide. Nüüd juba suurema hulgana, sest osa varem Tartus olnuid, nii varem sõjaväes olnuid, kui ka värskelt mobiliseerituid toodi nüüd Paide. Ešeloni ülemaks oli kapten Tenniste või Tõnniste. Ta sai selle ešeloni pärast kuuldavasti hiljem karistada, kuna varem juba sõjaväes olnud, kel oli laskemoona, paugutasid kogu tee püsse.
Paides paigutati meid Tallinna ja Laia tänava nurgal asuvasse koolimajja. Seal oli osa mehi juba ees. Toimus 36. pataljoni täiendav formeerimine.Väeosa saksakeelne nimetus oli Schutzmannschaft Front Batallion nr. 36. Väliposti number oli 59 584 E. Paides saime lõpuks ka vormiriietuse. Riideladu oli Tallinna tänaval. Koolimajast veidi kesklinna poole, ühe kahekordse puitmaja pööningul. Praeguseks on see maja lammutatud. Antud vormiriietus oli Ordnungspolitzei oma, vastavate käiseembleemidega ja õlakutega. Nimetatud embleeme ja õlakuid ei tohtinud me kanda ja need tuli maha harutada. Lubatud oli ühevärviline mundririidest õlak.
Paides jagati meid rühmadesse ja jagudesse. Mina sattusin 4. kompanii I rühma III jakku. Meie 4. kompanii moodustati enamasti noortest äsjamobiliseeritud meestest. Ainult raskekuulipilduja rühmas leidus vanemaid, juba lahingutes käinud mehi. Kompanii ülemaks oli oberleitnant Elmar Lipping, juba Stalingradi lähistel võidelnud ohvitser. Meie rühmaülemaks sai leitnant Kaldre. Rühmavanemaks oli allohvitser Anton Loog, jaoülemaks Eelsaar. Kompanii veltveebliks oli August Kivinukk. Varahoidjaks määrati Elmar Sülla ja relvuriks Uibu. Arveametniku või Rechnungsführeri nimi oli Ilmar Palmet. Kompanii teiste ohvitseride ja ametimeeste nimesid enam ei mäletagi. Tean, et oli veel ltn. Mikk, kes hiljem kui Kaldre viidi mujale kompanii ülemaks, sai meie rühmaülemaks.
Pataljoni ülemaks oli major Kascham, tema abiks major Espre. Pataljoni adjutandiks oli ltn. Osvald Vaidlo. Allohvitserkoosseisust mäletan veel rühmavanemaid Hanno Raadikut ja Toivo Kaselaidi. Mõlemad vanad 36.pataljoni mehed.

19

Erinevalt Wehrmachtist olid Schutzmannschaftis ohvitserist allpool olevad aukraadid erinevad

Veltveebel – korporal
allohvitser – viedzekorporal
kapral – unterkorporal
reamees – schutzmann

Auastme tunnuseid ei kantud õlakul nagu saksa Ordnungspolitzeis, olgugi, et vorm oli sama, vaid paremal käisel, kätisest veidi kõrgemal. Vidzekorporalil üks sirge ja sellest kõrgemal ülalt lahtine kolmnurka paigutatud pael, korporalil kaks sirget paela, unterkorporalil üks sirge pael.
Paides tegime riviõppust tuletõrjemaja ja kirikumõisa hoone vahelisel platsil. Umbes nädala jagu aega Paides olnud läks jälle sõiduks. Kuhu – ei öeldud. Pärast selgus, et sihtkohaks oli Kaunas. Sinna jõudsime 31.mail.
Kaunases toimus päris väljaõpe. Meid paigutati Leedu sõjaväe kasarmutesse. Selle koha nimi oli Panemune. Seal olid suured kahekorruselised telliskivist kasarmud ja nende vahel suur väljak riviõppusteks. Taktikalised õppused toimusid üleval platool. Kaunase linn asub Neemeni jõe ürgorus ja on piiratud kõrgest platoost. Sinna platoole minekuks tuli tõusta trepist üles. Kui õigesti mäletan, oli sel trepil 127 astet. Seda teed tuli päevas mitu korda käia. Laskeharjutustel sai käia ainult paar korda. Lasta tuli vist 200 meetrilt 12 ringilisse märklauda 3 lasku. Mäletan, et sain kord 34 silma. Sagedasemad olid sihtimisharjutused n.n. kolmnurga vedamine. See seisnes selles, et püss kinnitati vastavale pukile. Mõnikümmend meetrit eemal oli vineeritahvlikesel valge leht ja selle taustal liigutas keegi sihtija juhatuse järgi väikest musta kettakest. Kui sihtija ütles, et märk on sihikul, siis märgiti musta ketta keskel oleva väikese ava kaudu pliiatsiga paberilehele punkt. Siis liigutati ketas paigast ja sellist sihtimisharjutust tehti kolm korda. Peale seda ühendati punktid omavahel joontega. Tekkis kolmnurk. Kelle kolmnurk oli kõige väiksem, see oli parem sihtija.

20

Ega õppused meelakkumine polnud. Püüti ikka ambulantsi pääseda.Vabastust anti siis, kui temperatuur ulatus üle 37°C. Minul on aga normaaltemperatuur 36,2–36,4°C. Seda ei saanud ühegi viguriga üles ajada. Raplast pärit Ilmar Tarkmeel ei olnud suitsetaja. Temal oli normaaltemperatuur 36,8–36,9°C. Tal piisas ühe sigareti äratõmbamisest, et temperatuur tõuseks üle 37°C. Seda võtet kasutas ta tihti.
Nappus oli toiduga. Noored kasvavad mehed vajasid rohkem kui norm ette nägi. See oli vist peale Jaanipäeva, kui varastel kartulitel oli juba midagi alla kasvanud. Taktikaõppuste väljak piirnes küla kartulipõlluga. Jätsime siis kergekuulipilduja “Tegterjov” ketaste kandekastid tühjaks ja varusime sinna kartuleid kui jaoülem õppuse käigus just kartulipõllu kõrval pikali kamandas. Suuri väljavaateid lisatoidu saamiseks siiski ei olnud. Põhiliselt tuli läbi ajada kroonu toiduga.Turult sai vahel leiba ostetud, aga see oli vist maarjajääga tehtud ja ei maitsenud.
Üheks sagedamaks külastuskohaks Kaunases oleku ajal oli Soldatenheim (Sõdurite Kodu) Laisveiss alleel. Seal võis pühapäeviti päev läbi istuda.Vahetevahel toodi jälle vaagen kunstimeega võileibu, vahel jälle igale lauasistujale taldrikutäis mingi magusa pruuni asjaga ülevalatud riisiputru. Ajapikku said ettekandjad tütarlapsed tuttavamaks ja siis toodi meie lauale tihedamalt. Õhtuti anti seal ka õlut, aga mitte nii palju kui oleks tahtnud. Igatahes Soldatenheimi lisatoit aitas toidumuret tunduvalt leevendada.
Õppused toimusid omade ülemuste komando all saksakeelsete käskluste järgi. Meie 4. kompanii juurde oli komplekteeritud ka üks saksa Ausbilder – väljaõpetaja, aga see tegeles peamiselt üldise juhendamisega. Saksa sideohvitseriks meie pataljonis oli Hauptmann Kierhacke. Ta käis vahetevahel küll meie õppusi jälgimas, kuid tegeles peamiselt ohvitserkoosseisuga.
Meie kasarmud asusid Neemeni jõe ligidal. Seal sai

21

tihti ujumas ja pesemas käia. Jõgi oli madal. Kui ratasaurik läbi sõitis, oli vesi mudane. Ujumiskohast, milline oli sillast veidi allavoolu, käisid pikemad mehed jõest läbi jalad põhjas. Vesi ulatus ainult õlgadeni. Ainult vool oli kiire, tuli ette vaadata, et vool jalgu põhjast lahti ei tõsta.
Meie Kaunases oleku ajal anti meile ka üks ebameeldiv ülesanne. See oli vist 1943.a. juunis. Ühel päeval enne õhtut; anti meile kätte marsitoit kaheks päevaks ja laaditi furgoonautodele ning sõidutati raudteejaama. Seal laaditi meid loomavagunitesse ja läks sõiduks. Pärast selgus, et meid viidi Kaslu Rudasse. Seal oli planeeritud raudteejaama ümbruse asulas haarang mobilisatsioonist kõrvalehoidjatele. Rong sõitis peatumatult jaamast läbi ning peatati eemal metsavahel. Meid laaditi maha ja viidi hanereas küla metsa poolt ümber haarama. Iga natukese maa peale jäeti üks postile ja öeldi, et kedagi ei tohi asulast välja lasta. Hommikul algas majade läbiotsimine. Seda tegid sakslased. Ma ei mäleta, vist kolm poissi saadud kätte. Pärast tahtis naiskodukaitse moodi organisatsioon meile einet pakkuda, kuid kompül. Lipping keeldus sellest. Nagunii oli meie väeosa halba valgusesse sattunud kohaliku rahva silmis.
Korra saadeti meid veel metsi kammima. See oli Ukmerge ja Utena kandis. Igatahes neist linnadest sõitsime läbi. See aktsioon oli rohkem küll väljasõit rohelisse. Kõndisime ahelikus pool päeva metsas ja see oli kõik. III rühma mees lasi selle käigu ajal kitse, mida ööbimiskohas õhtul keedeti ja küpsetati. Järgmisel päeval tulime autodega jälle tagasi Kaunasesse.
Meie 4. kompanii koosnes põhiliselt noortest meestest. Seetõttu oli ka meie riviline väljaõpe teistest kompaniidest mõnevõrra parem. Seda märkis ära ka sideohvitser
Hauptmann Kierhacke, nimetades meid pataljoni pärliks. Tema soovitus oli ka põhjuseks, miks meid saadeti Riia ohvitseride kooli juurde õppekompaniiks. See kool asus Riia rannarajoonis (nüüd tuntud Jurmalana) Riia pool Lielupe jõge Priedaines. Meie kompanii asus ranna pool

22

jõge, Lielupes, Vikingu iela 3 asuvas koolimajas või lasteaias. Igatahes mingisugune lasteasutus oli see olnud. Meie ülesandeks kooli juures oli, et ohvitserid saaks meie peal harjutada rivikäsklusi. Peab ütlema, et tegemist ei olnud ohvitseride kooliga selle sõna otseses mõttes, vaid endiste Eesti ohvitseride kordusõppusega. Õppustel sai omajagu ka nalja. Kui mõni ohvitser ei meeldinud või armastas end tähtsaks teha, siis pidasime rangelt kinni rivikäsklustest. Kui käsklus ei olnud õige, siis panime robinal võssa, kuna uue suuna andmise käsklus ei olnud õige.Vahel pidid kursandid ise püssidega õppust tegema. Meie viisime püssid kooli juurde ja ise läksime randa suplema ja päevitama.seni kui aeg oli uuesti püsside järele minna.
Rand Bulduri kohal oligi meie armastatumaks kohaks. Seal sai oldud kõik pühapäevad ja õhtupoolikud. Alguses oli probleeme selles, et ei olnud ujumispükse. Nupukamate eestvõttel sai ka sellest üle järgmisel viisil. Trikooriidest särkidel sai alumine ots maha lõigatud. Alumisele palistusõmblusele aeti nöör sisse ja lõikeosa keskkoht sai umbes 10 cm pikkuselt kokku õmmeldud. Tuli välja nagu praegusaja vuplid. Need ajasid asja ära –varahoidja Elmar Sülla hiljem küll pahandas nende lühikeseks jäänud särkide üle, et mis ma nüüd nende rinnahoidjatega teen.
Teine mõnus puhkekoht oli meie elukoha ligidane jõekallas. Seal käisime hommikuti pesemas ja suplemas.
Ei mäletagi enam, kui kaua me Riia rannas saime olla. Tulek oli vist juuli keskpaigas ja äraminek mitte varem kui augusti lõpul. See oli ilusam aeg saksa sõjaväes. Õhtul peale õppusi käisime Bulduri restoranis õlut joomas ja soolaube söömas. Ajapikku kujunes välja, et õhtu jooksul joodi iga mehe kohta 21 potti (a´ 0,5 ltr.) õlut. Ära see siiski mahtus. Lielupesse sai ka kodust pakke järele saata. See parandas toitumisolukorda, olgugi et ka kroonu toit oli rahuldav. Vahetevahel sai Riias saunas ja restoranis käidud. Restoran “Astoria” asus kaubamaja IV korrusel nagu praegugi.

23

Õhtul enne öörahu oli õhtune loendus. Peale seda lauldi hümni, nagu Eesti sõjaväes vanasti oli olnud. Loendus toimus majatagusel terrassil. Hümni laulmist kogunes aia taha kuulama alati hulk kohalikke elanikke.
See ilus aeg Riia rannas kestis kuni augustikuu lõpuni. Siis oli seekordne ohvitseride täienduskooli kursus läbi ja meie kompanii saadeti Kaunasesse tagasi. Ülejäänud kolm kompaniid, kes olid meist Kaunasesse jäänud, olid vahepeal metsi kammimas käinud ja nad olid ka paigutatud teistesse kasarmutesse. Need olid n.n. Rohelise mäe kasarmud. Sinna paigutati pärast tagasijõudmist ka meid. Olime seal riviõppust tehes mõned nädalad. Sel ajal tuli korraldus või õigemini luba, et rahvusväeosades võidaks saksakeelsete käskluste asemel kasutada ka eestikeelseid. Loobusime sellest, sest olime saksakeelsetega juba harjunud. Õhtustel linnaskäimistel avastasime Laisveiss alleel, peaaegu Soldatenheimi ligidal üle tänava ühe restorani, kus sai tolleaegse mõiste järele päris head õlut. Paremat kui Riia rannas. Etteruttavalt peab ütlema, et Tallinnas oli õlu lihtsalt lake. Sellesse restorani Wehrmachti mundris sisse ei lastud. Politsei omas aga küll. Samas restoranis käisid ka saksa ametnikud. Kuna meie ei olnud jootrahaga nii kitsid, siis täideti meie tellimused alati enne kui sakslaste omad.
See oli vist oktoobri algul, kui meid Kaunasest ära viidi. Kogu pataljon pandi rongile ja sõit läks Venemaa poole. Ešelon oli koostatud meie pataljoni majandusülema poolt (nime ei mäleta). Meeskond oli rongi eesosa vagunites ja voor rongi lõpul. Selline paigutus läks meile kalliks maksma. Kaunasest lahkusime õhtul. Enne Vilniust ühel metsasel teelõigul oli raudtee mineeritud. See miin oli aegsütikuga. Miinist sõitis üle veduri ees olev liivaplatvorm, vedur koos tendriga ja kaks või kolm vagunit. Alles siis miin lõhkes meie 4. kompanii III rühma vaguni all. Plahvatusega rebiti relsist umbes 60 cm pikkune tükk, milline lendas läbi vaguni põhja ja lae. Oli öine aeg ja mehed magasid vagunipõrandal. Tegemist oli loomavaguniga. Relsijupi löök vastu põrandat põrutas

24

mitu meest surnuks. Üks neist oli Vestungi nimeline ja teine oli kompüli käskjalg Teder kusagilt Otepää kandist. Rühmavanemal Lallil rebiti jalg ja ta suri kohapeal. Teisi surmasaanuid ma ei mäleta. Surmasaanud pandi rongilt maha Vilniuse Jaamas. Üks saksa ohvitser ähvardas transporti korraldanud ohvitseri maha lasta. Vilnos koostati rong uuesti, nii et voori vagunid jäid rongi etteotsa. Peale peatust Vilnos.läks sõit edasi ida poole kuni Molodetsno jaamani, Vilno-Minski raudteel. Sealt pöördus rong põhja poole kuni Krivitsõ jaamani, milline oligi meie sihtjaam. See jaam oli vist sõjaväe jaoks tehtud samanimelise küla ligidal. Praegustes N Liidu raudteeatlastes sellel kohal jaama ei ole näidatud. Selles Jaamas asusid sõjaväe kaubalaod.
Peale mahalaadimist teatati, et oleme Einsatzkomando “Edelweisst” koosseisus. Selle komando ülem oli politseikindral Möller. Meie 4. kompanii määrati Mölleri staabi kaitseks. Ülejäänud kompaniid läksid metsi kammima, kuna seal oli partisaaniohtlik piirkond. Peale meie pataljoni oli “Edelweissi” koosseisus veel teisi väeüksusi, ka SD omi. Teistega me kokku ei puutunud, kuna viibisime ainult staabi juures. Külas kus staap asus, pandi välja vahipostid ümber küla ja teedele. Teel liikuvad autod tuli kinni pidada ja parooli küsida. Ühel ööl olin valves kuulipildujaposti eeltõkkes maantee ääres. Pidasin järjekordselt ühe külla sissesõitva auto kinni nagu ette nähtud. Selgus, et see oli kindral Mölleri auto. Ülemus ise surus hoolsa teenistuse eest mul kätt ja pakku, suitsu. Ütlesin, et postil on suitsetamine keelatud. Kindral sõitis staabi poole ja veidi aja pärast tuli auto tagasi. Kindral oli autojuhiga mulle saatnud paki sigarette “New York”. Eesti ennesõjaaegne toode. Seda marki peeti parimaks.
Vastavalt tegutsevate väeosade liikumisele liikus edasi ka staap ja meie kompanii koos sellega. Mäletan et pikem peatus oli meil Mjatsiolis (vene kirjaviisis Mjadel). See on väike alevik Narotsi järve ligidal. Seal olles pidi mitmel mehel, sealhulgas ka minul haprasti minema.

25

Lugu oli nii, et meie tagalabaas oli Krivitsõ jaamas. Sealt toodi meile toiduaineid järele. Ühel päeval võeti toiduveoautodele saatemeeskond meie rühmast. Sõitsime vist kolme masinaga Krivitsõ jaama, laadisime toiduained peale ja sõitsime tagasi. Meie istusime 3-4-kesi viimases autos, autokasti tagaosas ja maiustasime koormas oleva kunstmeega. Enne Mjatsioli metsavahel kuulsime eespool laskmist, sealhulgas ka tankitõrjepüssi pauke. Juhid peatasid autod ja meie võtsime kahele poole autosid laskeasendid sisse. Tegime mõned lasud, kuid meile vastu ei lastud. Hiilisime mööda metsaalust ringiga laskmiskohale ligemale. Nägime, et põlevad kaks veoautot, millised olid Mjatsioli poolt tulnud. Nendega olid sõitnud mõned Valgevene SD mehed. Pea tuli ka Mjatsiolist abiväge, kes laskmise peale kohale oli saadetud. Selleks ajaks olid partisaanid juba jalga lasknud. Ülevaatusel selgus, et surma oli saanud kaks Valgevene SD meest. Arvata on, et rünnak oli mõeldud meie autodele, kes me toiduainetega pidime tulema. SD-lased tulid aga paar minutit varem ja rünnak läks nende pihta. Meie seetõttu. Pääsesime, et jäime hiljemaks. Surmasaanud SD mehed maeti Mjatsioli kalmistule ja meie rühm viidi sinna matuse puhul saluuti laskma.
Mjatsiolist läksime edasi põhja poole. Ilmselt oli operatsioon juba lõppenud, sest meid viidi juba autodega Postavisse. Olime seal ühes koolimajas vist paar päeva. Sealt läksime edasi jalamarssis. Kosjanõis oli sild üle Dlina jõe katki ja staabiautod ei saanud õhtul üle. Jäime sinna külla öömajale. Selles külas toimus meil ka rühmaülema vahetus. Ltn. Kaldre paigutati mujale kompanii ülemaks ja tema asemele tuli meile ltn. Mikk. Seal silla taga toimus mul uus kohtumine kindral Mölleriga. Ta ööbis furgoonautos. Meie pidime seda autokolonni öösel valvama. Õhtul Möller pesi end auto juures enne magamaminekut. Kuna olin valves, siis lasin paista.et tegelen eriti hoolsalt just tema auto valvamisega. Aimdus ei petnud, kindral märkas mind ja jälle sain paki sigarette “New York”. Veidi hiljem, kui kindral oli magama läinud ja ilm pimenenud,

26

tuli ühest majast, kus sakslased ööbisid üks veltveebel ja ronis ühte furgooni. Läksin lähemale ja tundsin huvi, mida ta sealt minu valvata olevast autost otsib. Tuli välja, et see furgoon on täis viinakaste. Veltveebel ajas endal koti pudeleid täis ja andis ka mulle ühe pihku. Seda teadmist ei pidanud ma omale. Läksin kohe samas ligidal paiknevasse rühma ööbimiskohta ja võtsin sealt kaks meest tühjade leivakottidega kaasa. Näitasin neile kus mis on ja jäin ise valvama,.et keegi segama ei tule. Pea olid poistel kotid täis ja läksid tagasi. Minu postilt väljavahetamise ajaks oli poistel juba pidu püsti. Pakkusin neile veel head suitsu ja pidasime pidu edasi. Hommikul ärgates tahtsin suitsu teha, kuid pakis oli vaid üks sigarett järel. Teised olid läinud rivitult sel ajal kui magasin. Kosjanõist jätkus jalamarss kuni Turmentasi jaamani Leedus, Vilno-Daugapilsi raudteeliinil. Sealt läks sõit edasi Venemaale.
Turmantasest viidi meid Idritsa jaama, milline asub Sebeši ja Pustoška vahel Velike Luki raudteeliinil. Mahalaadimine toimus öösel ja kohe hakkasime astuma lõuna suunas. Ööbisime mingis külas ja hommikul jätkus rännak lõunasuunas. Kahjuks on külade nimed mälust kustunud. Mäletan, et meie teel oli palju järvi. Ühest järvest proovisime ka granaatidega kala püüda. Sellest kandist on säilunud väga napid ja kaootilised mälestused. Vahel tuli metsi kammida, samas tuli teha pikki jalgsirännakuid. Mingi küla all tuli lahingut pidada partisaanidega. Teisel hommikul kui sellesse külla sisenesime, oli küla tühi nii elanikest kui partisaanidest. Siis kimbutasid meid vene lennukid. Varjusime nende eest küla taredesse. Sealt viidi meid ühte kirikuga külasse järve kaldal. Üle järve mäeseljandikul oli juba regulaarvägedega lahingut märgata. Sealne küla põles. Meid pandi selle kirikuküla ette kaevikuid kaevamat. Pidi tulema teine kaitseliin. Tulevahetust oli märgata paar kilomeetrit meist eespool. Sinna kaevikutesse ei jäänud me kauaks. Päeval kaevasime

27

ja öösel vahetas meid välja Eesti Leegioni mingi üksus. Sealt lahkudes läksime tükk maad piki mingit raudteed. Seda raudteed ei olnud tükk aega kasutatud, sest relsi pinnad olid roostes. Nüüd tagantjärele kaardilt järele vaadates sai see olla Neveli ja Polotski vaheline tee. Sel ajal toimusid lahingud Neveli ja Polotski vahel, kus saksa rinne läbi murti.
1943. aasta 15. novembri hommikul saadeti osa meie rühmast rühmavanem Anton Loogiga luurele, et kindlaks teha kui kaugele läbimurdekohas on punaarmee tunginud. Meile ettenähtud kaugem punkt oli mingi metsas olev triangulatsioonitorn. Minna tuli mitmest külast läbi. Maastik oli metsane. Märkasime, et meie liikumist jälgitakse paari erariides mehe poolt. Tabada neid siiski ei õnnestunud. Jäime peatuma ühe lageda heinamaa või sööti jäänud põllu serval. Eesmärgini jäi veel paari kilomeetri osa. Seal oli palkidest seintega heinaküün. Panime valveposti kergekuulipilduja Tegterjoviga välja küünist eemal asuvas vanas kruusa või savi võtmise augus, mille kaldal kasvas lepavõsa. Teistesse külgedesse oli vaba nähtavus. Jälgisime ümbrust ja kuna midagi kahtlast ei märganud, otsustasime edasi minna. Kuulipildujapost võeti maha ja peatusime korraks veel küüni juures. Meist paremal pool oli kuulda lahingukära. Seal pidi ka mingi meie pataljoni kompanii kaitsel asuma. Vaevalt saime minema asuda, kui võsast tõmmati meile püssi ja kuulipilduja tuli peale. Kuna enamus meist asus juba lagedal väljal, ei olnud teha muud kui joosta üle välja võsastikku. Seda lagedat maad oli umbes 300-400 meetrit. Kogu aeg oli meil kuulipilduja tuli peal. Lasin enne jooksu pistmist ühe mätta tagant salve tühjaks ja laadisin uue pidemega. Seetõttu jäin teistest veidi maha. Mõnikümmend meetrit enne metsa jõudmist löödi mulle nagu kiviga vastu vasaku jala säärt. Olin kuuliga pihta saanud. Pikali see mind ei löönud, jooksin edasi teistele järele. Võssa jõudes haaras üks oks mul pilotka peast. Ma ei tea miks, aga läksin ajal, mil meile veel järele lasti, tagasi võsastiku servale ja võtsin peakatte kaasa. Siis jooksin edasi. Hoidsin pare-

28

male, sinna kust enne kostis laskmist. Kui kuulid enam ümberringi ei plaksunud, tegime mu jalale hädasideme. Tegime ülevaatuse. Üks mees Endel Kurs oli puudu.Mõnede teadmise järgi olnud ta viimasena küünis.Pärast selgus, et Kurs oli tõesti kuuris olnud ja tõenäoliselt toetudes käega seinale oli seinapragude vahelt jälginud ründamist. Kuul oli teda tabanud küljelt kaenla alla. Hiljem, kui väeosast mindi teda ära tooma, leiti surnukeha ilma mundrita. See oli partisaanide poolt ära võetud ja ta jäetud pesuväel küüni.
Eelmisel õhtul olime kätte saanud talvise riietuse. See koosnes soojadest pükstest ja kuuest. Üks külg oli sel valge ja teine rohekassinine. Kuna ilmad olid veel soojad, siis neid selga ei pandud. Ainult üks rühmakaaslane Seepõld (eesnime olen unustanud) oli kuue selga pannud. Sellest kuuest ei olnud midagi järele jäänud. See oli täielik räbalapunt. Tuli välja, et ta oli jooksnud kuulipilduja valangu sees. Tal endal ei olnud rohkem viga kui üle rinnakumeruste jooksis punane triip. Sealt oli teda riivanud üks kuul. Mehel oli õnne olnud.
Peale esialgset ülevaatust liikusime edasi. Sinna, kust kostis laskmist. Meil oli jällegi õnne. Juhtusime just oma naaberkompanii tulejoone taha. Palju ei puudunud, et oleksime veidi vasakule hoides sattunud oma meeste rinde ette või veelgi halvem, otse vaenlaste hulka. Kompaniiülem pani otsekohe ühe kuulipilduja sellesse suunda, kust tulime, kuna karta oli, et meile tullakse järele.Seda siiski ei juhtunud. Seal tehti mulle ka täiendav side. Eelmine hädaside ei olnud verd peatanud ja saabas oli verega läbi imbunud. Olime seal naaberkompanii lõigus tükk aega.Vahepeal hakati meid miinipildujast laskma. Õnneks läksid miinid meist üle. Metsas on miinipilduja tuli eriti hädaohtlik, kuna miinid lõhkevad puude otsas ja killud paiskuvad laiali. Peale laskmise hõredamaks jäämist hakkasime liikuma tagala suunas. Jõudsime ühe jõekese äärde, kus asus saksa kahuripatarei. Silda seal enam ei olnud. Olid vaid purded. Arvatavasti oli see mõni Drissa haru. Üks saksa

29

ohvitser, nähes, et olen haavatud, kallas mulle oma välipudelist topsikutäie konjakit. Kusagilt toodi ka kruus kuuma kohvi. Rühmakaaslased läksid sealt edasi oma väeosa poole. Mina jäin maha, kuna sakslased ütlesid, et varsti läheb neilt kergesõiduauto Seebešisse ja viib minu haiglasse. See varsti saabus aga alles õhtupimeduses. Sõitsime autojuhiga kahekesi, vist piki Polotsk-Seebeši kiviteed. Ainsaks julgestuseks olin mina oma vintpüssiga. Seebešis pandi mind välilaatsaretti. Sanitar pistis kääriharu minu läbivast jalahaavast läbi ja lõikas pealmise naha ja lihaskihi läbi. Seega moodustus lai lahtine haav. Seda pidi parem ravida olema.
Ei mäleta, mitu päeva ma Seebešis olin. Kui ešeloni jagu haavatuid kokku sai, pandi meid rongi, et viia Riiga. Seebešist sõitsime välja öösel. Saime mõnikümmend kilomeetrit sõita, kui mineeritud tee tõttu jooksis vedur ja vist ka mõni vagun rööbastelt maha. Rong tõmmati tagasi Seebešisse, kus ootasime terve päeva. Järgmisel ööl sõitsime uuesti välja. Seekord jõudsime juba Lätimaale. Seal tuli uus tõrge. Üks raudteesild oli ära lõhutud. Ootasime jälle ööpäeva. Mugav see ei olnud. Olgugi, et meil olid reisivagunid, oli kõval pingil istudes paha magada. Mäletan, et istusin põrandale ja panin pea pingile. Haav õnneks ei valutanud. See pole õieti algusest peale ega ka hiljem valu teinud. Ka praegu, mõnikümmend aastat hiljem on see koht tundetu.
Lootsime, et sõidame otse Riiga, kuid rongis oli ka sakslastest haavatuid ja saksa ohvitseridest puhkusele sõitjaid, seetõttu viidi ešelon algul Šiauliaisse Leedus, kust sakslased teise rongiga kodumaale sõitsid. Meid viidi Riiga. Riias paigutati meid Kriegslatzaretti nr. 114. Varem oli see olnud mingi koolimaja. Maja oli haavatuid täis. Meiega koos tulnud paigutati kooli aulas olevale lavale. Seal oli veidi nagu omaette olemine. Samas haiglas olid ka haavatud Vlassovlased, aga need olid teistes ruumides. Toit oli seal hea. Õhtuti anti sageli hõõgveini. Selles laatsaretis saime olla vaid lühikest aega. Võibolla nädalat poolteist. Siis viidi Schutzmannschafti

30

mehed Miitavisse (Jelgava) SS haiglasse. See haigla asus peale peahoone veel puitkilpidest barakkidest mitme osakonnaga. Mina ja teised omad poisid pandi IV Statsiooni. Seal olid sisustuseks sõjaväe kahekordsed puitvoodid. Mina sain endale jala tõttu alumise koha. Riiast Miitavisse toodi meid autobussiga pidžaamade väel. Autobuss oli soe, olgugi et väljas oli juba lumekirmetis maas.
Miitavis pandi mu jalg siinile. See oli niisugune traatraamistik, mis hoidis jalapöia paigal, et säärelihased ei liiguks. Liikumiseks anti kargud. Nendega oli liikumine kiirem kui jala. Mäletan.et põrkasin koridoris nurga tagant tulnud õega kokku ja kukkusime mõlemad. Selles haiglas olid peamiselt eestlased ja lätlased. Meie palatis aga eestlased. Aega veetsime kaardimängu ja lugemisega. Et raamatuid oli vähe, siis needki eestikeelsed raamatud mis olid, võeti koost lehtedena lahti. Lugemine käis nii, et teisest palatist toodi lehed ukse kõrval olevasse voodisse. Sealt rändas raamat leht lehelt ringi ümber palati ja jälle uksest välja järgmisse palatisse.
Meid külastas Miitavis ka Eesti Rahva ühisabi kontsertbrigaad. Nad töid ka pakke. Viljandist oli saadetud pakke Viljandimaalastele. Mina sain paki, mille olid teinud Helju Mikkal ja tema vend Viljandist. Paki eest jäi kahjuks tänamata.
Haiglaski oli tunda, et väeosal on olnud lahinguid. Juba Riias tulid haiglasse vennad Arnold ja Jaan Reimann, Prits, Lepik, Luik ja pataljoni käskjalg Haas, temal oli vasak käsi peaaegu õlani amputeeritud. Miitavis tulid juurde veel Hans Piibar, Osvald Brett ja Johannes Paap. Tema oli omal ise käest läbi lasknud (seda laskmise lugu kuulsin tema enda käest hoopis hiljem). Oli kuulda, et Saaremaa poiss Andres Lõbus on surma saanud.
Jaanuaris imbus haiglasse kuuldusi, et meie väeosa on rindelt Tallinna viidud. Mõned, kes varem haiglast väljusid, kinnitasid seda oma kirjaga.
Jaanuaris juhtusin angiini jääma. Palavik tõusis järsku vastu ööd. Kutsuti arst kohale. See tegi süsti ja siis hakati punast streptotsiidi sisse söötma.

31

Teine päev viidi mind VI osakonda. Seal olid reformpõhjaga raudvoodid. Palatikaaslasteks olid lätlased.
Peale angiinist paranemist küsisin arstilt, see oli rahvuselt taanlanna, millal ma võin Eestisse sõita. Haiglas olek tüütas juba ära, pealegi kui teadsin, et väeosa on juba Tallinnas. Pealegi lootsin, et saan paranemispuhkust, sest haav ei olnud veel kinni kasvanud. Arst ei keeldunud mind välja kirjutamast ja 4. veebruaril 1944 võisingi sõita. Riia Politseivalitsusest sain sõidupileti. Ma ei tahtnud Valga kaudu sõita, vaid Ruhja ja Viljandi kaudu, sest tahtsin kodus ära käia. Ruhja rong väljus hommikul ja seetõttu pidin pool päeva ja öö kuidagi Riias mööda saatma. Jaamas istuda ei saanud, sealt aeti ära ööbimiskohta. Teadsin, et see on lutikaid täis, mistõttu ma sinna ei läinud, vaid viitsin aega ringilonkimisega. Tuli õlleisu. Polnud ju seda märjukest hulk aega suhu saanud. Läksin kaubamajja, kus teadsin juba endisest ajast, et seal on õlleautomaadid. Pidades silmas seda kogust mis Riia rannas sai joodud, ostsin 10 zetooni. Kolm neist jäi kasutamata. Pärast kinos olin kimbus, et seansi lõpuni vastu pidada.
Järgmisel hommikul läkski sõiduks. Viljandis poetasin end rongist välja ja läksin koju Vastemõisa. Pea kogu tee käisin jala. Kodus olin paar päeva. Siis viis isa mind Sürgavere Jaama, kust sõitsin Tallinna. Tallinnas käisin kõigepealt Toompeal Politsei staabis, kust mind juhatati Vabriku tänavale koolimajja, kus asus pataljoni staap. Meie 4. kompanii oli aga majutatud Uus tn.14, endise politsei raamatukogu ruumidesse. Kandsin saabumisest ette ja olin jälle omade hulgas.
Vahepeal oli Schutzmannschaft nimetatud ümber politseiväeosaks ja meie pataljon kandis nüüd Politseipataljon nr. 36 nimetust. Ka aukraadid olid muudetud. Endine reamees või Schutzmann oli nüüd Unterwachtmeister, kapralist oli saanud Rotwachtmeister ja allohvitserist Wachtmeister. Ka minule oli antud Rotwachtmeistri nimetus. Võisin politseiõlakul kanda üht valget ristpaela.

32

Arvestades minu veel kinnikasvamata haava ei saadetud mind riviõppusele, küll aga sokutati mind vahetevahel kartulikoorimisele. Igasugused puhkused olid seoses halva olukorraga rinnetel kinni pandud, seetõttu ei saanud ka mina haavaparanduse puhkust. Tuli olla väeosas. Öeldi, et võid linnas kusagil elada, kui sul koht on, kuid Tallinnast ära sõita ei tohi. Korra lubati siiski kodus ära käia.Tallinnas oli hea elu. Sai käia teatris, kinos ja restoranis. See hea elu kestis Tallinna pommitamiseni.
9. märtsi õhtul otsustasime 2-3-kesi minna kinno. Algul oli kavas minna Kunglasse (see asus Pärnu maanteel, umbes seal, kus praegu on kino Kosmos). Piletid olid seal aga juba väljamüüdud ja läksime Amorisse (see asus Niguliste kiriku ja Kuld Lõvi vahel tagahoovis). Seal oli piletitega sama lugu. Olgu siinkohal tähendatud, et mõlemad kinod said pommitabamuse. Läksime siis Dianasse (praegu Lembitu). Saime vaevalt uksest sisse, kui anti õhuhäire. Valgustusraketi “jõulupuud" olid ka kohe üleval. Langesid esimesed pommid. Kino alla varjendisse minnes tulid juba trepikoja aknaklaasi killud kaela. Aken purunes õhusurvest. Osa rahvast oli ühekordse saali all. Mina juhtusin mitmekordse majaosa all asuvasse keskkütteruumi. Mäletan, et üks pomm langes ligidale. Plahvatus lõi katla pealt tolmu lendu. Mul oli haigutusest suu parajasti lahti. Andis tükk aega läkastada, et tolmu kõrist välja sain.
Peale esimese rünnakulaine lõppu tulime keldrist välja ja hakkasime Uue tänava poole astuma. Üle raekoja platsi minnes oli näha, et terve Harju tänav põles. Viru väravate juurde jõudes tundsime suurt tuuletõmbust. See rebis mul mütsi peast ja viis üle tänava. See õhtu oli haruldaselt tuulevaikne olnud. Nüüd aga, kus Väike-Tartu majad ja Estonia põlesid, tekkis suur õhuliikumine tulekolde suunas. Uuel tänaval, meie majutuskohas oli kõik korras. Paar maja mere poole oli langenud paar süütepommi. Meie mehed olid seal kustutamas olnud. Maja trepilt oli näha kui Niguliste kiriku torn langes ja Raekoja oma põles. Järgmise pommituslaine ajal olime oma maja keldris.

33

Peale märtsipommitamist viidi meie väeosa Tallinnast ära. Pataljon paigutati Ambla ümbrusesse. Pataljoni staap asus Amblas. 4. kompanii sai asukohaks Koigi koolimaja, Amblast umbes 6 km Tammsalu poole. Tallinnast Amblasse minek toimus jalgsi. Et minul ei olnud jalahaav veel paranenud, siis jäeti mind Uuele tänavale maha mõningat varustust valvama, millele pidi hiljem autoga järele tuldama. Olin niimoodi Tallinnas vist kolm nädalat, enne kui auto saadi ja varustus koos minuga ära viidi.
Tallinnas omapead oleku ajal sai isegi omatehtud loaga paar korda kodus käidud. Üks kord ka lihavõttepühade ajal.
Ambla Koigis oleku ajal oli minu teenistuses muutus. Kompanii relvur Uibu viidi üle pataljoni relvuri abiks ja 4. kompanii relvuriks määrati mind. Abiks tuli pataljoni relvuri endine abi Vapperi nimeline Saaremaa mees. Ambla perioodil toimus ka väeosade ümberformeerimine. Politseipataljonidest moodustati rügement ja meie pataljon sai uue numbri – 288. Koigist sai vist paar korda isegi kodus käidud.
Sel kevadel toimus meil kompaniiülema vahetus. Endine kompül. oberleitnant Elmar Lipping viidi kusagile sõjakooli, vist Piritale õppejõuks. Ta viis kaasa ka rühmavanema Wahtmeister Anton Loogi. Uueks kompüliks toodi ltn. Soost.

Suve hakul viidi meid ida poole, rindele lähemale. Meie kompanii asukohaks sai Konju küla. Ei mäleta, kui pikka aega me seal olime ilma rindele viimata, kuni mingil ajal toodi meid hoopis tagasi ja paigutati Moldova küla alla mere äärde rannakaitsesse. Seal olime kuu või veidi rohkem. Sinna minek oli jälle jalamarssiga. Moldovast tuli meil ametimeestel minna Rakvere juurde Essu mõisa. Seal olime oma kraamiga ainult paar päeva. Essust tuli rännata Kuusallu. Pataljoni staap asus Kiiu mõisas. Saksapoolne rannakaitse ülem oli Hauptmann Kuno. Tema staabi nimi oligi Staap Kuno. 4. kompanii keskus oli Kuusalu alevis, mööda maju laiali paigutatud. Kompanii rühmad paiknesid rannas Andineemest Kiiu-Aabla poole.

34

1944.aasta juuli keskpaigas, või oli see veidi hiljem, võeti meie väeüksus rannavalvest maha ja saadeti Kuremäe kaudu Krivasoo kanti rindele. Rannakaitse kohtkindlad relvad, n.n. Bodenständige Waffen jäid aga Kuusallu. Mind jäeti neid relvi järgmisele rannakaitsesse tulevale väeosale üle andma. Mulle pidi abiks jääma Alfred Sillissaar, kes oli parajasti rannakaitse külgkorviga mootorrattaga Tallinnas remondis. Enne väeosa lahkumist tuli jalgrattal tagasi üks ööseks koju Uuri külla lubatud mees. Pärast rääkis ta, et ma olla talle öelnud, et kui ta veidi hiljem oleks tulnud, siis oleks ta jäänud minu juurde. Ise ma seda juttu ei mäleta. Ta hüpanud kohe ratta selga ja sõitnud koju tagasi. Alles paari päeva pärast tuli ta meid vaatama. Ta elaski pea kogu aeg kodus. Ainult vahetevahel tuli kapsapea kaenlas meid vaatama ja meile suppi keetma. Selle mehe nimi oli Moser, eesnime ei mäleta. Ise elasime kuivproduktide peal, mida tõime, ma ei tea kas igal nädalal või 10 päeva tagant Kolga mõisast, kus oli sakslastel mingi staap, telefonikeskjaam ja ladu. Toidu toomiseks tuli vallast küüti küsida. Sageli ei tulnud peremees ise kibedal tööajal meiega kaasa, vaid andis hobuse meie kätte.
Kuusallu oli väeosast maha jäänud hea hulk kartuleid. Need seisid hunnikus päikese käes keset õuet. Seal polnud neid mõtet rikneda lasta. Andsime need ühele talumehele viina ajamiseks. Selle eest tõi ta meile vist kaks pudelit viina. Maha oli jäänud ka hea hulk tühje mineraalvee pudeleid. Nende eest sai ühe lehmapidaja käest piima. Ühele talumehele andsime mitu kirvest, mille eest ta ühel õhtul kõvasti kostitas.
Meie varandus kuulipildujate ja nende laskemoona näol asus vanas Kuusalu karskusseltsi majas, milline asus lageda keskväljaku või platsi nurgal, kust üks teeharu läks kiriku, teine kalmistu poole. Samas majas elasime ka ise. Okastraadikeradest pidi osa olema rannas, seda me ei käinudki vaatamas. Talumehed olevat selle laiali vedanud nagu räägiti. Osa okastraadist

35

oli rahvamaja lavaaluses ruumis. Ühel päeval avastasime, et see on sealt ära varastatud. Männimetsa all olid liiva peal küll traadikerade veeretamise jäljed, kuid need lõppesid vankrijälgede juures. Mine püüa veel tuult välja pealt. Kahju, nende eest oleks võinud mõned pudelid puskarit saada. Ega see õige karjamaa traat ei olnud. Kandilise ristlõikega südamik, millele okkad ümarast traadist peale keeratud. Küllap peale sõda oli sealkandis sellise okastraadiga karjamaaaedu küllalt.
Randa ei tulnud enam ühtki väeosa ja polnudki, kellele varandust üle anda. Nii me seal elasime.See mõnus elu kestis 21.septembrini. Siis hakkas ida poolt põgenikke läbi voorima. Tulid ka Haljala omakaitse mehed ja mõni naine väikese autobussiga. Nad võtsid ka meid kahekesi kaasa. Mooser jäi koju Uuri külla. Meie Alfred Sillisaarega otsustasime sõita tema õemehe juurde, kes oli Läänemaal Rumbas metsavahiks. Teine õemees oli tal Rumba jaamaülem.
Enne Kuusalust lahkumist hankisime palvemajas ööd olnud omakaitse üksuselt kaks vene vintpüssi, kuna oma valduses oli ainult püstol P-38, seegi ainult väheste padrunitega. Kogu meie valvata olev laskemoon ja saksa MG kuulipildujad jäid sinna, kus olid.
Kas kohalikud neist osa ka ära viisid, ei tea. Nad lasid naiste kaudu küll küsida, ega püstoleid ei ole. Neid siiski ei olnud. Maha jäi ka terve põhjaranniku kaardistik mõõdus vist 1: 25 000. Need panin vineerkohvrisse ja andsin kõrvalmajja hoiule. Maha jäi veel üks purk mingit konservi. Vangilaagris olles tuli see tihti meelde.
Sõitsime siis 21.septembri hommikul Kuusalust välja. Plaan oli sõita Läänemaale ja seal vaadata, mis saab edasi. Otsustasime sõita kõrvalteid kaudu, mitte läbi Tallinna. Kuna mul oli kaart Harudevaheni olemas, siis istusin autojuhi kõrvale ja olin teejuhiks. Sõitsime läbi Raasiku, Jüri ja sealt vist Saku kaudu Pärnu maanteele välja, ilma et me oleks ühtki saksa sõjaväelast näinud. Kusagil, vist Jüri kandis pidasid kohalikud omakaitselased meid ühel sillal kinni, kuid nähes, et tegemist on eestlastega, lasid minna.

36

Õhtuks jõudsime Ristile. Ka seal ei olnud sakslasi näha. Kohalikud noored mehed sõitsid ühe väikese tanketiga ringi. Olid selle sakslaste käest ära võtnud. Haljala rahvas Virtsu poole edasi ei sõitnud. Meil aga oli vaja Rumba metsavahi juurde jõuda. Hakkasime jala astuma. Seljakotid seljas ja püss risti peal. Läksime Kolovere teed Ristilt välja. Kuna oli juba õhtu, tuli öömaja järele ringi vaadata. Vist kilomeetrit paar Ristilt, teelt vasakut kätt hakkas silma metsavahi maja. Saimegi öömaja ja õhtusööki. Metsavahi nimi oli Kivisalu, enne eestistamist aga Kranich.
Sel õhtul pommitas Vene lennuvägi Tallinnat. Plahvatused kostsid Ristile ära ja paistis ka tulekuma. Tolle pommitamise tagajärjel hävis Viru tänaval kino Bi Ba Bo (praegu on sellel kohal õmblustöökoda Lembitu) ja vist ka vaekoda Raekoja platsil. Viimase suhtes võin ka eksida.
Hommikul hakkasime nobedasti astuma, ranits seljas ja püss risti peal. Nii oli kergem. Ristilt Kasari jõe sillani, mille taga pidime ära Rumba poole keerama, on umbes 36 km. Poole või veidi rohkem sellest käisime vapralt jalgsi. Lõunat sõime ühes teeäärses talus, kus meid lahkelt kostitati kapsasupi ja sealihaga. Sealt talust oli ka poeg 1941.a. punaarmeesse mobiliseeritud.
Silla meierei juures olid naised kiviaia peal istumas ja teele vaatamas. Äkki üks tõusis, tuli meile vastu ja haaras Alfredil krapsti kaelast kinni. Selgus, et oli oma vana peigmehe ära tunnud. Nüüd oli ta kohaliku meieri naine ja ta viis meid meiereisse. Seal saime juua rõõska koort, segus kultuurhappe piimaga. Ostsin Saksa markade eest sealt ühe kilo võid. Edasi minnes tuli meile järele üks Saksa sõjaväe veoauto. See peatus meie kohale jõudes ja võttis peale. Auto oli sakslaste käest äravõetud ja seda juhtis üks Eesti Leegioni poiss. Auto veokasti tagumine parempoolne nurk oli puru. Tallinnas Narva maanteel olid venelased kuulipildujatulega sodiks lasknud.
Kasari jõe sillale jõudes hakkas juba hämarduma . Siin keerasime suurelt teelt ära Rumba poole. Teel tuli meile jalgrattal vastu üks konstaabel. Ta läks randa, kust pidi

37

paat Rootsi minema. Kutsus ka meid kaasa. Kuna paadis kohasaamine tundus kahtlane, jätsime selle mõtte katki ja astusime edasi. Peagi jõudsime Rumba metsavahi maja juurde. See oli otse tee ääres. Seal oli juba üks tädi sõjapõgenikuna Tallinnast. Samal õhtul oli öömaja palunud ka üks Mustvee või Jõgeva kandi metsnik koos oma naise ja naiseõega. Oli juba 22. septembri õhtu. Hommikul asus metsnik oma naistega jalgratastel jätkama teed Virtsu poole. Meie teised ülejäänud asutasime metsaheinamaa küüni varjule minema. Peagi tuli ka metsnik oma naistega tagasi ja ühines meiega. Sain metsavahi käest erariided: püksid, kuue ja kevad-sügis palitu. Võtsime üht-teist toidukraami kaasa ja läksime üle raudtee metsa kaudu heinamaale. Ma olen sellega harjunud, et kodukandis on heinaküünid laudadest ja väravad ees. Läänemaal tundus asi hoopis teisiti. Küünid olid peeneist palkidest, millede vahel suured vahed. Küüni otsasein puudus aga hoopis. Oli ainult paar alumist palki. Õnn, et ilmad olid vaiksed muidu oleks olnud suur tuuletõmbus. Sel suvel ei olnud sinna heinu pandud. Kuigipalju oli siiski jäänud sinna eelmisest aastast.Elasime seal küünis siis terve nädala. Perenaine käis vahetevahel kodus vaatamas, et kuidas olukord on. Kui liiklus oli teel vaiksemaks jäänud, otsustasime majja tagasi minna ja mina sealt kodutee jalge alla võtta.
Seal metsades oli ka teisi varjul – eestlastest sõdureid – meist mõnevõrra eemal. Meil oli kaasas üks kimmel hobune, koos plaanvankriga, millel oli terve koorem igasugust sõjaväe riietust ja toidukraami peal. Metsavaht kauples selle enesele. Metsa mööda koju minnes ei saanud hobust vankriga kaasa võtta. Metsavaht tellis siis mind, et toogu ma koorem külast läbi, ta ise tuleb silmnäolt järele. Ta ei tahtnud, et küla rahvas näeb, et ta hobuse ja koormaga koju läheb. Mis mul teha. Olin nädal aega teiste toidul olnud ja riided selga saanud. Nõustusin. Teised läksid läbi metsa otse koju, mina aga vastu
sõjavangipõlvele.

…………………………

Erich Pukk

60

Mälestused 36.-dast Rindepataljonist

Mind võeti vastu Schutzmannschafti pataljoni Tartus 10. mail. 1943.a. Asusime elama näituse tänava koolimajja. Esimesteks ülemusteks olid kapten Tenniste ja korporal Post. Varustuseks saime iga mees teki, kiivri ja kateloki. Paari nädala pärast viidi meid Paidesse, kus toimus pataljoni formeerimine ja varustamine. Pataljoni ülemaks oli major Espre (?). Paides olime umbes nädal aega, siis viidi meid rongiga Kaunasesse. Asusime elama Leedu sõjaväe kasarmutesse. Mina sattusin seal 4.kompanii I rühma. Kompanii ülemaks oli oberleitnant Lipping. Rühmaülemaks ltn. Kaldre ja kompanii vanemaks veltveebel Kivinukk. Pataljoni sideohvitseriks oli sakslane kapten Gierhake, poisid kutsusid teda kiirkaklejaks. Ausbilderiks (väljaõpetaja) oli sakslane veltveebel Koch. Tema õppis hoolega eesti keelt.
Algasid õppused, saksa rivi oli mulle esialgu võõras, aga sain sellega ruttu hakkama.Ühel pühapäeval käisime Leedu metsadest partisane püüdmas, aga ei leidnud kedagi.
Kaunasest viidi meid 26. juulil 1943.a. Riia randa Lielupesse, sealse ohvitseride kooli juurde katsejänesteks. Sellest perioodist on mul kõige paremad mälestused ja hulk pilte, mis seda aega meelde tuletavad. Mind määrati seal I rühma 3. jao ülemaks. Eks me seal rannas siis koos suvitanud ja restoranis õlut joomas käinud. Septembri lõpul viidi meid Kaunasesse tagasi ja sealt õige pea uuesti rongile ja algas sõit Venemaa poole. Sõitsime Kaunasest välja õhtul kell 8.00. Olime jõudnud juba magama jääda, kui käis pauk ja rong jäi seisma. Selgus, et olime miini otsa sattunud. Kolmas vagun, kus asus 3. rühm, sai kannatada. Seal olnud 30 mehest said 7 meest surma ja 11 meest haavata. Meelde jäi surmasaanutest nende rühma vanem oberwachtmeister Lukk, kes veidi aega veel elas. Tal oli teine jalg puusast saadik ära rebitud ja ta jooksis verest tühjaks. Vilno jaamas haagiti katkine vagun rongist välja, viidi haavatud haiglasse ja surnud matmisele.

61

Selle jaama nime ma kahjuks ei mäleta, kus meid maha laaditi. Meid paigutati sealset partisanivastast võitlust juhtiva saksa kindrali Mölleri staabi kaitsesse. Liikusime staabiga külast külasse ja olime küla ümber valves. Ühel öösel kadusid postilt kaks meest ära ja me ei saanudki teada, kuhu nad jäid. Viimane koht, kus me peatusime, oli väike Postavi linn. Sealt tulin mina 20. oktoobril ära. Kindral Möller oli kogunud endiselt Poola alalt 18 hobust ja 10 vankrit ning saatis need Alatskivi mõisasse (Alatskivi mõis oli antud kindral Möllerile – K. Kranich). Meie meestest värvati 10 voorimeest. Üks saksa veltveebel oli ülemaks ja mind saadeti tõlgina kaasa. 20. oktoobril hakkasime ühest Postavi lähedasest külast sõitma ja 4. novembril jõudsime õnnelikult Tartusse. Seal olid Alatskivi mehed vastas ja võtsid hobused meilt üle. Meile anti 10 päeva puhkust. Kui puhkuselt tagasi tulime, saadeti meid Kaunasesse. Sinna oli kogunenud ka haiglast tulnud mehi. Kokku oli seal juba 18 meest. Veltveebel Saar määrati ülemaks ja saadeti Venemaa poole. Pidime sõitma Pustoška jaama. Seal lähedal pidi asuma meie pataljon. Saar tõi meid aga esialgu Tartusse, mehed kes haiglast olid tulnud, tahtsid kodus käia. Tartus tuli aga meestel hoopis mõte Venemaa asemel Soome minna. Saar sõitiski Tallinna asja uurima. Järgmisel päeval tuli tagasi ja teatas, et igal mehel on vaja 10 000 rubla ja homme kohe on minek. Meie neljakesi, kes olime kaugemalt mehed jäime maha, sest me ei saanud nii ruttu seda raha kokku. Teised läksidki Soome. Olime mõne päeva veel Tartus ja siis hakkasime oma käe peal Venemaa poole liikuma. Pihkvani jõudsime ilma dokumentideta, kuid sealt edasi ei saanud. Meie hulgas oli pataljoni staabi kirjutaja Villemsom. Tema läks komandantuuri ja sai sealt vajaliku paberi. Pidime sõitma Pustoška jaama, kuid Idritsa jaamas olid meie pataljoni mehed auto ja viinakoormaga ning võtsid meid kaasa. Sõita oli umbes 80 km. Selle ajaga sai mitu pudelit tühjaks kui kohale jõudsime. Olime laoruumis öömajal ja 20. detsembri hommikul astusime pataljoni ülema ette. Me temale ei öelnud, et teised

62

mehed Soome läksid. Ütlesime talle, et mehed kadusid Tartus ära ja meie tulime omapead siia. Mina jäingi pataljoni staabi juurde vahiteenistusse. Mehed olid vahepeal rindel olnud, seal kõvasti kannatada saanud ja nüüd olid nad toodud siia puhkama ja ootasid Eestimaale sõitmist. Seal sain ka kuulda, et koolivend Endel Kadak olevat miini otsa sattunud ja surma saanud. Elasime selles vene külas jaanuari lõpuni.Ühel päeval värvati jälle 5 meest mingi eriülesande täitmiseks. Mina sattusin ka sinna hulka. Meid saadeti ühte Leedu väikelinna, kust pidime 100 l. viina Tallinna tooma. Selle linna nime ma ei mäleta. Saime sealt 12 kasti viina, turunaiste käruga tõime need jaama. Seal saime tühja vaguni, millega sõitsime Šiauliaisse. Seal pidime ümber laadima. See läks ruttu ja sellega jõudsime Riiga. Seal oli tegemist, et edasi saada. Viinapudel aitas. Saime omaette kupee reisijate vagunis ja sellega õnnelikult Tallinna. Teel läks küll pudeleid katki, mõni sai ka tervena tühjaks. Üks mees meie hulgast oli kogu tee purjus. Tallinnas oli auto jaamas vastas, võeti viinakastid meilt üle, keegi ei lugenud palju neid puudu oli. Meie pataljon ei olnud veel Tallinna jõudnud ja meile anti 35. pataljonist 5 päeva puhkust. Kui tagasi läksin, oli meie 4. kompanii juba Uuel tänaval. Sain seal vanade tuttavataga jälle kokku.
Tallinna pommitamise õhtul olin ma ühe kodukandi tuttavaga koos Väiketeatris “'Rätsep Õhku” vaatamas. Etendus sai vaevalt alata, kui tuli õhuhäire. Saime sealt enne välja kui see maja põlema läks. Kui ma oleks kinno läinud nagu esialgne plaan oli, siis sinna ma oleks jäänudki. Kino Amori keldrisse jäi umbes 400 inimest. Mõni päev peale pommitamist hakkasime jala astuma Ambla poole. Pataljoni staap ja kaks kompaniid jäid Amblasse. Meie 4. kompanii ja 2. kompanii paigutati Koigi koolimajja. Mind määrati seal kompanii truppführeriks.Sellesse truppi kuulusid toitlustajad Jaan Põder ja Arnold Ahun, kirjutaja Konstantin Rein, rechnungsführer Ilmar Palmet, kompaniiülema käskjalad Ants Kala ja Rudolf Toots. Selle trupiga koos kulgesid minu sõjapäevad
lõpuni, ainult Rudolf Toots sai Narva rindel surma ja langes enne lõppu

63

välja. Kompanii ülem Lipping läks ära ohvitseride kooli ja tema asemele tuli leitnant Soost. Tema oli olnud Tosno sopis, millest ta tihti juttu tegi. Koigis elasime aprilli lõpuni. Sealt viidi meie kompanii Jõhvi lähedale Konju külasse. Mina jäin esialgu Amblasse pataljoni staabi ruume uuele väeosale üle andma kui see kohale jõuab. Mõne päeva pärast tuligi üks minu kodukandi mees oma alluvatega kohale ja mina sõitsin Konju külla järele. Seal ehitasime suurt punkrit kompanii staabi jaoks. Kui see valmis sai, saadeti meid mereranda Moldova küla lähedale. Rännak toimus 15. juunil 1944.a., vihma sadas terve päeva. Kui kohale jõudsime, olime läbimärjad. Lisaks sellele tilkus veel punkri laest kaela. Mul oli sel päeval 25. sünnipäev, sellest on see rännak hästi meelde jäänud. Kui ära kuivasime ja uue punkri valmis saime, pidasin ka sünnipäevapeo ära. Kompanii ülema punkri ristisid poisid Tosno sopiks. Siinne elu tuletas veidi Riia ranna elu meelde, ainult õllebaari ei olnud. Ühel päeval vaatasime pealt, kuidas merel Saksa laevad ja Vene lennukid omavahel lahingut lõid. Peale selle uhtus meri ühe vene lenduri laiba randa, mille sinna maha matsime. Moldovast lahkudes viidi meid Kundast rongiga Raasiku jaama ja sealt jala Kuusallu. Siin oli jälle hea elu, vast kõige parem selle sõjatee vältel. Vähemalt minule näis nii. Kuusalus olime umbes kuu aega, siis viidi meid Narva rindele. Asusime Jaama külasse, mis asub Narva jõe ääres, Vasknarvast umbes 3 km põhja poole. Olime jälle rindel. Teisel pool jõge olid venelased. Siin kostsid paugud kaunis tihti. Vastamisi vahetati kahurimürske ja vene lennukid loopisid meile pomme. Meie 3. rühm asus kahe jõeharu vahel saarel. Ühel öösel tulid venelased jõgepidi meie meeste seljataha ja tegid siit rünnaku. Selles lahingus sai meil mitu meest surma ja üks jäi kadunuks. Siin langes ka Rudolf Toots, kes koos kompaniiülemaga appi läks.
18. septembril anti meie taandumiskäsk. Hommikul vara hakkasime astuma. 19. septembri lõunaks jõudsime Tudulinna. Mehed jäid sinna lõunat pidama. Mina sõitsin jalgrattaga ees koju. Kui nad järele jõudsid, lubati mind koju ööbima jääda. Hommikul pidin järele sõitma.

64

Öösel algas Avinurme lahing ja ma ei saanudki hommikul enam Avinurmest läbi, sest venelased olid juba Rakvere poole suunduva teeristi vallutanud. Sain seal paari oma kompanii mehega kokku, kes olid luurel kui meie ära tulime ja nemad jäid selletõttu hiljemaks. Hakkasime koos metsateid kaudu Tallinna poole minema, et Pitkale appi jõuda vabariiki looma. Mina jõudsin Aegviiduni. Seal sain jälle oma meestega kokku. Üks nendest oli Endel Tigane. Vene tankid sõitsid aga Pillapalu metsavahel meist mööda ja meie võtsime suuna tagasi kodu poole. Koos tulime Amblani. Teel saime erariided selga. Mina olin seal ühes talus neli päeva paigal, siis hakkasin kodu poole sõitma. Avispea külas olid aga julgeoleku mehed ees ja mind võeti kinni. Sinna oli kogunenud juba 15 meest. Meid saadeti Rakverre. Väike-Maarja lähedalt lasin ma jalga ja tulin läbi metsade koju. Jalgrattast jäin ilma, aga ise pääsesin tervelt. Nii lõppes minu sõjatee.
1945.a. jaanuaris taheti mind Saksa ohvitseriks teha ja Siberisse saata, kuid ma suutsin siiski ainult Wachtmeistriks jääda. Tänu meie tolleaegsele valla täitevkomitee esimehele pääsesin Siberi sõidust. Veel 1953. aastal tülitas mind julgeolek. Otsiti Anton Loogi. Seal sain teada,et meie kompanii vanem veltveebel Kivinukk oli arreteeritud ja temalt olid nad saanud täpsed andmed kogu meie sõjateekonna kohta. Arvati, et mina olen võib-olla kontaktis otsitavate meestega. Mulle anti käsk, et kui mõnda nendest näen, siis nendele teatada.
1946.aastal sain Tartus kokku selle mehega, kes Poolamaal (see Poola osa, mis läks 1939.a. Valgevenele – K. Kranich) kadunuks jäi. Tema tundis mind ära ja tuli jutule. See oli üks Eestimaa venelane kuskilt Peipsi äärest. Ta oli koos postil ühe Venemaa eestlasega, kes Veliki-Luki lahingus (minu teada Staraja Russa kandis – K. Kranich) oli sakslaste kätte vangi langenud ja hiljem meie pataljoni mobiliseeritud (selle mehe nimi oli minu teada Stern ja ta oli Punaarmees nooremleitnant olnud – K. Kranich). See mees oli teda hakanud meelitama venelaste poole üle minema. Nii nad

65

põgenesidki postilt ja olid hiljem saanud kokku partisanidega. Nad viidi lennukiga üle rinde Vene tagalasse ja sealt see Eestimaa mees oli peale pikki vintsutusi võetud Eesti Korpusesse. Ta oli sõjas haavata saanud. Teine jalg oli tal vigane ja ta oli äsja demobiliseeritud. Teisest mehest ei teadnud ta midagi.
Peale sõda kohtasin Tartus ka juhuslikult üht meest, kes seekord Soome läks. Nad olid kõik Soome jõudnud, kuid kui Soome rahu tegi, saadeti nad Eestisse tagasi. See mees oli Meristo. Tema oli ka vana vabatahtlik.
Kui ma koolmeistri ametit pidasin, sain Tartus kokku ka meie pataljoni II kompanii ülema kapten Porilaga. Temaga sain ma tuttavaks Koigi koolimajas. Ta oli seal oma meestega II korrusel ja käis tihti all meie kantseleis kaarte mängimas. Ta oli siis ka ühes Tartumaa koolis õpetajaks, aga tema nimi oli Põdra. Ta elas vale nime all ja oli koos abikaasaga ühes koolis tööl. Kapten Porila oli endise Eesti mereväe ohvitser.

Järgnevalt on jutt J. Freybergi Vene vangilaagrielu kirjeldavast raamatust “Kolõma akadeemia”, kus on kirjutatud kellestki Jaanist, kelles käesoleva koostaja arvas ära tundvat IV kompanii toitlustaja Jaan Põdra.
Erich Pukki arvamus:
Ma sain raamatukogust selle raamatu, kus meie Jaanist juttu on. See on tõesti Jaan Põder, meie kompanii toitlustaja. Tema oli endise Eesti Ratsarügemendi veltveebel. Kui me Tallinnas Uuel tänaval olime, siis sai Jaan mõni päev enne suurt pommitamist 50. aastaseks ja pidas sünnipäeva restoran “Astorias”. Ta viis sinna omalt poolt toidukraami ja joogid. Restorani poolt olid kokad,orkester ja pikk peolaud. Restorani orkestri juht oli ka endine ratsarügemendi mees. Kui sisse läksime, võttis orkester meid husaaride marsiga vastu. Ära tulles olid pillimehed püsti laua peal ja saatsid meid marsiga välja.

…………………………

Lõik Jüri Freybergi ”Kolõma akadeemia”-st

70

Meie laagri eraldatud tsoonis asusid prantslased. Mis neil viga – said Punase Risti seltsilt toiduainete ja suitsudega pakke...
Meie tsoonis oli ka kindral Rotberg. Ta oli kõik tunnused mundrilt ära katkunud, kuid lampasside kohad paistsid välja. Mehed irvitasid – ennäe, lampassidega reamees! Rotberg oli vasakust käest haavatud.
Viimaks viidi Balti riikidest mehed Ebenrodest ära Königsbergi ja sealt juba eestlased eraldi Valka. Mul sai selleks ajaks terve aasta sakslaste käes vangis oldud. Kasvatasin endale uhke habeme ette.”
Jaan silus lõuga, sirutas selga ja jätkas: ”Priimäe laagrist lasti meid varsti vabaks, kuid allkirja vastu, et kohustume kohe, kui vaja läheb, kodumaad kaitsma minema. Isa pidas siinsamas Valgamaal väikest talukohta, siirdusin muidugi sinna. Aga ega sealgi rahu antud: Omakaitse kohalik ülemus käis kimbutamas – astugu ma nende ridadesse. Ta väitis, et ühehobuse kohas ei ole normi järgi kahte tööjõus meest ette nähtud.Ütlesin talle, et mul on sellest kõigest kõrini.” Jaan tõstis käe kõri juurde, jäi mõttesse ja silus oma lagipead.
“Einoh, rahule mind ei jäetud, hakati koguni ähvardama. Mõtlesin, et mis ma, kutseline sõjaväelane siin tagalarottidega maad jagan, ja siirdusin Eesti väeosasse. Mind saadeti Volhovisse, kus oli formeerimisel Frontbatallion nr. 36. Olime esialgu kõik Eesti sõjaväe vormis. Hiljem, kui Stalinosse üle viidi, vahetati vorm Saksa Wehrmachti oma vastu välja. Siis suunati meid Kalatši lähedale Morozovskajasse või mis ta nimi oli, suurde raudteesõlmpunkti, kus asendasime puhkusele minevat flaami pataljoni. Seal ma sain jalast haavata, kuid õnneks kergelt. He-he, veidi aega venitasin enda kasuks kõhuhaigust simuleerides. Käimas olid ju Stalingradi lahingud!
Jah aga siis sattusin ikkagi rindekaevikusse. Oh põrgu! Lähedal tiival olnud rumeenlased lõid vedelaks – tegid konts ja varvas, avades niiviisi rindelõigu. Õudne möll ja

71

tulemeri – põrgukatel läks keema! Meie kaeviku otsas sai punker miinitabamuse – sodi ja tolm jäi sellest järele. Olime enne veidi viina saanud, nüüd anti tervelt 400 grammi juurde – kulus äragi... aga üks viinasegane kangelane kargas kaeviku äärele, karjudes: “Kus need venelased on, näidake!” – ja sai surmava kuuli pihta. Veidi eespoolset paremkülje kaevikut tabas mürsk. Sealt kostis röökimine: “Aidake,aidake! Jumala nimel appi!” Andsin kahele mehele käsu haavatu ära tuua, olin ikkagi veltveebel. Tohutus kuulirahes tundus üpris lootusetuna, kuid ei saanud meest sinna röökima jätta nii tema kui ka oma meeste pärast. Haavatu õnnestus siiski sinelil ära lohistada. Aga, oi Jürike, sain aru, et sellest põrgust eluga ei pääse... Juhuse tahtel sattus silma alla õige jurakas nael. Mulle nagu oleks keegi ette öelnud mida teha. Vaatasin ringi, ega keegi nägemas ole, ja põrutasin naela täie hooga läbi käelaba. Kurat, pööraselt valus oli! Kui sanitarid mürsukillust haavatut ära viima tulid, võisin nende sabas oma verise käega kaevikust ära minna. Kartsin küll, et äkki taibatakse – süda värises sees – , kuid ei midagi, koheldi hästi ja anti hoolsalt esmaabi. Koos teiste haavatutega transporditi mind lennukil Dnepropetrovski haiglasse.
Kaua ma haiglas ei olnud. Haav polnud nii hull, aga paar nädalat sain ikkagi puhata. Paranenult tuli pöörduda rinde ametkonda, et oma väeosa asupaika selgitada. Kästi sõita Šahtõsse. Kui kohale jõudsin, oli ülemuseks Renter, kes peatselt Riipalu vastu välja vahetati. See tõi väeosa riismed Tallinnasse formeerimisele, meid aga lasti kuuajalisele puhkusele. Kui aeg täis sai, läksid mehed hoopis Eesti Leegioni. Minul õnnestus tuttava arsti abil südamehaiguse ettekäändel ajapikendust saada. Hankisin endale Väike-Patarei tänavasse üüritoa ja pidasin lõbusat poissmehepõlve – kauaks elu sõja ajal. Toidu- ja viinamuret mul eriti polnud – olin kirjas Frontbatallion number kolmekümnekuuendast ümberformeeritava 3. pataljoni varustusveeblina.
Kurikuulsa üheksanda märtsi õhtul tulin, portvell käe

72

otsas, “Estonia” ette otse pataljoni ametiruumidest Uuelt tänavalt (Uuel tänaval nr. 14 oli siiski ainult 4. kompanii majutuskoht. – K. Kranich). Teatri ees ootasid mind kallim ja mu sõber oma pruudiga, et seltsis”Kratti” vaatama minna.”
“Ohoo!” hüüdsin vahele, “me olime sel õhtul ju päris lähestikku!” Aga räägi sina edasi...”
“Ah tõesti,” imestas Jaan ja jätkas. “Balletietendus katkestati õhuhäire tõttu. Publikul kästi varjendisse minna. Sinna tulid ka artistid oma kostüümides. Siis läks lahti! Keldriruumid võbisesid, krohv langes, oi kurat! – Estoniat tabas ju kaks pommi. Nad raisad pommitasid südalinna! Võtsin portvellist pudeli ja rüüpasin meelekindluse saamiseks. Pakkusin ka teistele rahustuseks. “Kas see aitab?” küsisid hirmunud daamid värisevi käsi pudelit suu juurde tõstes. Näed, mis kuri aeg inimestega teeb; kas need prouad oleksid eales viinapudeli suust rüübanud?”
Siis saadeti meid keldrist välja. Küll oli õudne: ümberringi paks kiht klaasikilde, risti-rästi vedelevad puutükid ja metallikänkrad, punases tulekumas kõigisse ilmakaartesse jooksvad kühmus inimkogud, nende hulgas Kratt nagu kurat ise – nagu viirastuslikus unenäos!
Olime minu korteris Väike-Patarei tänaval, kui kostis jälle õhuhäire. Sa ju tead, missugune metsik pommitamine siis oli. Mis sa hing oskad sellises põrgulikus olukorras paremat teha – jõime kõik pudelid tühjaks.
Kui pataljon enam-vähem formeeritud sai, viidi meid Amblasse, siis aga Aa ranna lähistele, kuhu venelaste dessanti oodati. Seda ei juhtunud ja meid viidi üle Kuusalu Loksa kanti, hiljem Krivasoosse. Seal vahetasime välja diviisi Niederland. Sooäärsele olid ehitatud raudteeharu kindlustused ja suur kasarm. Ja seal käis ka Hjalmar Mäe ergutuskõnet pidamas.”
“Mis tal teile öelda oli?” segasin vahele.
“Puha jama muidugi. Mina ei käinud kuulamas, aga räägiti. Minu vastutusele anti pataljoni puutumatu varu, mis oli virnas suure puldani all. Mehed kippusid sealt vinnama. Ma ei saanud ju ööd-päevad virna otsas karauulitada.
Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

Postitus Postitas Shiim »

…………………………

Hans Piibar

79

Mälestusi sõjaväest ja vangilaagritest

Ma alustan oma mälestusi sellest, kui minu sõjatee teistest erinevaks osutus. Olime tookord Venemaal Idritsast lõuna pool. Olime staabi kaitses. See oli vist novembrikuu algul, kui õigesti mäletan. Ühel hommikul tuli lipnik Jõgi meie ruumi koos sakslasest staabileitnandiga. Jõgi ütles mulle ja veel ühele mehele, et teil tuleb staabiohvitseriga kaasa sõita. Sõitsime väikese neljaistmelise sõjaväe “Volkswageniga”. Olime saanud umbes pool tundi sõita, kui kusagil metsavahel sõitis auto esimese vasakpoolse rattaga miini otsa. Autost jäi järele vaid risuhunnik. Juht sai väga raskelt põrutada ja kergelt haavata. Mina sain killuga käelihasest läbi ning õlast ja näost. Näohaav oli väike, kuid verd tuli palju. Hüppasime kiiresti autost välja, mina ühele poole teed, minu kõrval istuv mees teisele poole. Kartsime rünnakut. Veidi aja pärast sõitis meile järele kaks veomasinat. Nende peal oli kümmekond meest automaatidega. Tõstsime meie masina veoauto kasti, ise istusime teise masinasse. Sõitsime Idritsasse. Mind viidi haavatute kogumiskohta, kus seoti haavad ja anti 100 grammi napsu. Teised viidi mujale, kuhu, ei tea. Juba järgmisel päeval pandi punaseristi rongi ja sõit läks Riia poole. Riiga jõudes pandi haiglasse. Seal olin vast kuu aega, siis viidi Miitavisse. Seal olin ka umbes kuni jaanuari keskpaigani. Miitavist saadeti Tallinna, Tartu maanteele tagavarapataljoni. Seal olin nii kaua kuni meie pataljon tuli Tallinna. Meie kompanii asus Uuel tänaval. Niisugune oli minu haavatasaamise ja haiglasoleku lugu.

……………………

Kui Narva jõe äärest ära tulime, oli lugu nii. Ühel õhtueelsel ajal kõndisime kümnekonna mehega lääne poole. Pataljon oli juba lagunenud. Meie kohal peatus üks veoauto ja küsiti, kas tahame edasi saada. Mina ja mõned mehed ronisime masinale, et saada Kesk-Eestisse, kodule lähemale. Autos jäime magama ja hommikul ärgates olime Riia lähistel.

80

Seal löödi kohe kaevikusse. Minuga kaasas olnud eestlane sai surma. Jäime miinipilduja löögi alla.Teine eestlane jäi kadunuks. Õhtul leidsin veel ühe eestlase, sellega kavatsesime öösel Riiga minna. See läkski meil õnneks. Hommikul olime kohal. Linnas toitluspunkti otsides kohtasime baltisakslasest tõlki. See viis meid toidulattu ja siis kuhugi majja, kus oli kümmekond eestlast ees. Sakslane oli pärit Eestist, kirjutas meie nimed üles ja läks linna. Õhtu eel tagasi tulles ütles, et õhtul kell 9 läheb laev “Vaterland” Gotenhafeni. Riia jäetakse maha ja peame nii kiiresti kui saame siit lahkuma. Õhtul istusime laeva ja järgmisel päeval olime Gotenhafenis. Seal kohtasin Eesti sõjaväe teise osakonna staabiülemat kolonel Saarsenit, keda tundsin juba enne sõda.Ta ütles, et mul on siin mõnikümmend meest, ma võtan teid enda juurde. Muide sinna sadamasse jõudnud mehed korjati Eesti diviisi.Meie grupp mehi sõitis järgmisel päeval rongiga Posenisse. Seal olime kuni jaanuarini. Ühel hommikul tuli sakslasest tõlk ja ütles, kiiresti kõik riidesse, venelased on ainult 30 kilomeetri kaugusel. Nüüd läks marss läänesuunas, kuni jõudsime Oderi äärde Stettini. Seal oli olukord väga ärev. Kõik sõjaväelased peeti kinni ja pandi kaevikusse. Baltisakslane viis meid kuhugi kasvuhoonetesse peitu. Ise läks kuhugi staapi. Mõne tunni pärast tuli tagasi ja ütles: Nüüd ei pea meid keegi kinni. Nii oligi. Lõpuks jõudsime Berliini eeslinnadeni, nime ei mäleta. Keskpäeval anti õhuhäire. Raadio teatas, et Saksamaa poole läheneb 2000 lennukit. Hiljem räägiti, et pealinna pommitati tuhande lennukiga. Niisugust õhurünnakut ei ole enne näinud. Taevast enam ei näinud. Hingata oli raske. Olime kõhuli maas. Kõik kohad olid suitsu täis. Järgmisel päeval liikusime edasi, kaarega ida poolt linna lõunasse, kuni jõudsime mõnikümmend kilomeetrit lõuna pool asuvasse Zosseni linna. Selles väikeses linnakeses oli asunud ülemjuhatus peale Ida-Preisimaalt ümberkolimist. Nüüd oli ta siit läinud kuhugi põhjapoole. Olime seal vist nädal aega sealse vahtkonna ruumides. Käisime vaatamas neid punkreid. Need olid maa all nagu lossid. Kuue meetri paksused betoonlaed peal. Igale poole ei saanud sisse. Ühel päeval

81

pandi meid reisirongi. Sõitsime läbi Dresdeni, mis oli olnud eelmisel nädalal suure õhurünnaku ohver. Kohati linn veel suitses. Linnas olevat saanud kolmkümmend tuhat inimest surma. Jõudsime Sileesiasse, või õigemini Böömi- ja Määrimaale. See ala oli sõja ajal Saksamaaga liidetud. Enne sõda kuulus Tšehhoslovakkiale. Meie majutuskohast vaevalt kilomeeter põhja poole olid Tšehhi vanad piirikindlustused.
Olime seal külas taludes kuni 9. maini. 9.mai hommikul tulid Tšehhi piirivalvurid vanale piirile. Ütlesid meile, et sõda on läbi ja relvad tuleb ära anda. Nii ka tegime. Üks mees tuli meie mõnekümne mehega kaasa ja viis meid sõjavangide kogumiskohta. Need mehed kohtlesid meid väga viisakalt. Ütlesid end olevat vanad piirivalvurid. Kogumiskohas oli juba tuhandeid sõjavange. Valvureiks punase käelindiga Tšehhi kommunistid. Püsti ei tohtinud tõusta ning süüa ja juua ei antud kaks päeva. Hulk mehi lasti maha. Kas kogemata või sihilikult läks automaat lahti ja kui relva ots oli vangide poole, siis loomulikult ka nende hulka. Lõpuks tulid venelased meie valvureiks. Neid oli neli või viis meest. Vanemad mehed – ukrainlased. Nüüd marssisime mööda maad, kord siia, kord sinna. Kusagil ei võetud meid vastu.Lõpuks võeti meid ühte vangilaagrisse, kus oli juba enne palju vange. Kui õigesti mäletan, siis oli selle koha nimi Laaban (Luban – K. Kranich). Kui kaua me seal olime, ei tea, sest ajataju oli kadunud. Ei teadnud isegi päevade nime. Edasi viidi meid Breslau (Bunzlau – K. Kranich) lähedale. Kas see koht kuulus linna alla või oli mõni kohalik nimi, ei mäleta. Arvatavasti septembris või oktoobris pandi meid vagunitesse ja algas mitmekuine sõit Vorkuta poole. Süüa sai väga viletsasti. Mõned mehed olid juba väga nõrgad. Ilmad läksid külmaks. Vorkutasse jõudsime novembri keskpaigas. Enne sinna jõudmist, umbes kümme päeva ei antud juua. Söögiks anti ainult kuivikuid. Väljas oli külm, siis vaguni raud poldid olid lumised. Kraapisime nende küljest lund, et suud niisutada. Rongis oleku ajal suri mitu meest külma ja nälja tõttu. Kohale jõudes oli rong juba mitu tundi seisnud kui tehti uksed lahti. Kästi vagunist välja tulla. Minu arust olin ma üks tugevamaid. Kui rongist maha astusin, olin põlvili, kuid tõusin

82

ikka ise püsti. Paljusid mehi tuli lihtsalt lohistada laagrisse, mis oli mõnikümmend meetrit vagunist eemal. Laagris viidi sooja barakki, kus oli ka joogivett. See sai paljudele meestele saatuslikuks. Ma ei ole näinud varem, et inimene joob järjest viis kuni kuus liitrit vett ja janu ei kao. Kes nii tegid, olid hommikuks kõik surnud.
Järgmisel hommikul oli arstlik komisjon. Mind ei peetud töövõimeliseks ja saadeti “kosumisele”. Olin seal poolteist kuud, enne kui tööle määrati. Meid sõjavange kutsuti “spetskontingendiks”. Meie käisime iga kuu arstlikul ülevaatusel. Mina olin ühe kuu tööl, järgmise kuu kosuja. See kosumise koht oli niisugune barakk, kus olid voodid sees. Isegi tekid olid. Ega süüa palju paremini ei saanud, kuid töö tegemist ei olnud. Laagri arstiks oli ka vang, Baltikumist pärit. Tänu sellele mehele, kuna ta hoolitses eestlaste ja lätlaste eest rohkem. Ühel oktoobrikuu 26.päeval öeldi mulle, et täna ärge tööle minge. Minge riidelattu. Seal anti mulle uued vatiriided, muud ei räägitud midagi. Õhtupoolikul tuli valvur järele ja viis kuhugi linnas asuvasse barakki. Hiljem selgus, et seal asus mingi laagrite valitsus. Seal öeldi, et olete vabad. Meil kõigil eestlastel ja lätlastel olid pisarad silmis. Anti sõidudokumendid, eestlastele Tallinna, lätlastele Riiga. Teel oli veel palju viperusi, kuid koju jõudsime. See oli 1946.aastal. Nagu arhiividokumentidest selgub, mind ei ole vangist vabastatud vaid on repatrieeritud, mis tähendab välismaalt kodumaale saabunud. Arhiivdokumentides on, et olen sõjaväes olnud 288. pataljonis, aprillikuus 1944.a.
Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

Postitus Postitas Shiim »

Sain jutule 36. politseipataljoni (hiljem siis 289 pp. ja peale kokkuliitmist 288 pp.) veterani ning Pitkapoisi (osales kokkupõrkes Haruteel) Rudolf-Robert Volkiga. Mees on veel tänaselgi päeval terava mõistusega ja lisaks muule teab pajatada ka huvitavatest juhtumistest kunstiringkondades. Nimelt oli hr. Volk aastaid Anton Starkopfi parem käsi ja teab seetõttu rääkida, kuidas Viiralt ja Starkopf endid Saksamaal purju jõid (Starkopf oli elu jooksul purjus ainult kaks korda). Viiralt (R. Volki vanaisa Villem ja Viiralti isa Anton olid vennad) oli üldse kõva napsumees, aga tööle ilmus igal hommikul õigel ajal. Seevastu Sannamees (reaali „Poisi“ autor) jäi tihti laua alla magama.

Huvitavatest juhtumistest tasub mainida, et kui Mäe pidas 21. märtsil 1943 tänase Vanemuise teatri asemel asunud hoones kõne, siis sattus R. Volk (õppis sel ajal TÜ-s) riietehoius Mäe ja Litzmanniga kokku. Mehed surusid R. Volkil kätt, mis tegi talle hiljem saksa väest jalgalaskmisplaane haududes karuteene, sest kaaslased ei tahtnud kampa võtta kui kahtlast meest. Mäe oli öelnud, et „See mis ma räägin, on üks asi, aga eks ise otsustate mis teete.“

Robert Volk on vanim Kaitseliidu tegevliige. Siinne pilt on õppustelt kas 1939. aasta või 1940. aasta kevadel (mais-juunis). Foto taga oleva kirja kohaselt Gümn. Kaub. Keskkooli ja Tööstuskeskkooli kasvandikud (ilmselt Paide koolid, Volk on pärit Pitkaga ühest kandist).
Esimesel fotol kõige parempoolsem poiss on Robert Volk. Lisan ka parema kvaliteediga foto, aga sealt on R. Volk välja lõigatud.

Pilt
Pilt

Robert Volk 1943. aastal Kaunases:
Pilt

Järgnev foto on tehtud Lielupe (ehk tänapäeval Jurmala) perioodil (vt. memuaare ülal).
Vasakult: Heldur „Henn“ Luik, Holger Pukk, Robert Volk:
Pilt

Samad mehed Priedaines:
Pilt

Mälestuseks Robi’le Hennu’lt 6.09.1943 Lielupes:
Pilt

Foto Robert Volkist vist samast perioodist:
Pilt

288. politseipataljoni 4. kompanii mehi Ambla kooli trepil (ülal memuaarides on kirjas, et asuti hoopis Koigi koolis, aga Amblast 6 km Tamsalu poole ei ole ju Koigi? Mis hoone see võiks siis olla?) aprillis 1944. Suurt kasvu vanem mees keskel on pataljoni arst Elmar Kohandi (06.11.1911 - 22.01.1999). Temast vasakul Uusen, kes osales Karl Talpaku juhtimisel 1941. aasta suvesõjas Tartu vabastamislahingutes (mis peakate?). Kohandi ja Uuseni taga on Heldur Luik, pildi paremas servas paistab poolikult Robert Volki nägu, tema suunas on pea pööranud Lembit Pilv:
Pilt

Aprilli algus oli 1944. aastal külm. Kui mehed käisid Ambla jões ujumas, siis ohvitser Ants Kask’il (eluaastatelt ca 50-aastane mees, ülendati ülemleitnandist kapteniks) olid juuksed peas püsti jäätunud nagu punkaril. Kask deserteerus varsti ning teda nähti hiljem Saksamaal konduktorina kas trammis või metroos töötamas.

Suvi 1944. All Lepik, tema kohal Lembit Pilv, Pilve kõrval Robert Volk.
Pildiallkiri: Käib „Atškoo“ Toila rannas.
Pilt

Ülemleitnant Osvald Vaidlo põhjarannikul (arvatavalt Toila-Voka kandis) pommivarjendi ehitust jälgimas. 1944. aasta juuli. Paremal 288. politseipataljoni 4. kompanii rühmaülem Kaldre.
Volk oli pommivarjendi ehitusel transpordijuht ehk hoolitses selle eest, et metsast palgid kohale jõuaksid (Volk ütles „Sagadi“ metsast, aga pakun, et õige on „Saka“). Vaidlo oli küll pataljoni adjutant, kuid 4. kompaniiga oli kujunenud tihedam kontakt.
Pilt

Hiljem, Narva rindel toimunust meenutas Volk kuidas ta Kassinurmelt (?, seal olevat surnuaed olnud) tulles ja palukaid noppides Rebase pataljoni meeste kätte jäi kui arvatav vaenlase luuraja. Rebase meestel olid jalad pidevast soos ligunemisest läbi – ühele mehel olnud nahk koos saapaga maha koorunud.
Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

Re: 36. politseipataljoni võitlejate mälestusi

Postitus Postitas Shiim »

Shiim kirjutas:Miitavis tulid juurde veel Hans Piibar, Osvald Brett ja Johannes Paap.

Lisan siia Johannes Paap'i lühikirjelduse tema sõjateest 36. pp. koosseisus.
Eraldi teemana lisan natuke pikema jutu.

Mina Paap Johannes, Jakobi poeg. Sündinud 23. oktoobril 1923. a.
Saksa sõjaväkke läksin 1943. a. kevadel mobilisatsiooni korras, sest kutsuti tööteenistuse nime all kuue aastakäigu noored, kes olid sündinud 1919. a. kuni 1924. a. Enamus nendest mobiliseeritutest läksid Eesti Leegioni, kuid minul oli B-grupi veri ja mind määrati politseipataljoni või õigemini Schutzmannschaft pataljoni ja mind kutsuti 1943. a. 4. mail Tallinnasse, Toompeale Kohtu tänavale, kus asus mobilisatsiooni peastaap. Sealt suunati mind Tartu mnt. 64 tagavarapataljoni. Mõne päeva pärast viidi Tartusse, kus asus 36. politseipataljon ja sinna hakkasin ka mina kuuluma. Hiljem, kui juba rindel olime, muudeti selle 36. politseipataljoni number. Täpselt ei mäleta, aga oli vist 280. või 288. rindepataljon. Tartust viidi Paidesse ja seal anti mundrid selga. Paidest viidi meid Kaunasesse, kus algas korrapärane sõjaline väljaõpe. 36. politseipataljoni ülemaks oli major Kaschan (J. Paap’i tekstis Kossen) ja pataljoni sideohvitser oli Kirchakke. Mina kuulusin 4. kompaniisse ja kompaniiülemaks oli ülemleitnant Lipping. Vahepeal viidi meie kompanii Riia lähistele Priedaine jaama juurde, kus asus ohvitseride kool ja meie kompanii oli ohvitseride õppustel nende käsutada.
Hiljem viidi Kaunasesse tagasi ja sealt rongiga Valgevenesse Molodetsno jaama, kust algas meie sõjaline operatsioon. Õigemine vanade, raukade ja laste äravedu (arvatavasti Saksamaale) ning põletati külad maha. Mina õnneks pääsesin sellest otsesest inimvastasest kuritööst, sest meie kompanii oli staabikaitseks. Oktoobri lõpuks toodi meid Läti ja Leedu piirile, Zemgale jaama, kust laeti rongile ja viidi Idritsa jaama. Sealt marssisime jala rindele ja rindel olime Eesti Leegioni käsutuses, õieti leegionäridega segamini. Mina viibisin rindel 8. novembrist 29. novembrini 1943. a. 29. novembril sain haavata vasakusse kätte ja sellega lõppes minu rindelolek. Sõjaväehaiglas Leedumaal Panevėžyse linnas viibisin kuni 24. detsembrini 1943. Sealt suunati mind Eestisse. Hiljem teenisin Eestis Viljandis I Piirikaitse tagavarapataljonis, sidekompaniis. Hiljem Tartus sidekursustel kuni venelaste sissetulekuni Eestisse, kus mind tabati ja viidi Narva Eesti korpuse tagavarapolku, hiljem Tallinnasse tööpataljoni, kus teenisin kuni 1. maini 1947. a.
Kasutaja avatar
Parabellum
Huviline
Postitusi: 696
Liitunud: L Sept 26, 2009 10:49 am
Asukoht: Reval

Re: 36. politseipataljoni võitlejate mälestusi

Postitus Postitas Parabellum »

Hea materjal.Tänud!!
"Si vis pacem,para bellum."
Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4527
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: 36. politseipataljoni võitlejate mälestusi

Postitus Postitas funker »

Siia juurde ka meenutusi punavõtmes kommunist Joosep Saati sulest.

"Eesti fašistliku politseipataljoni hävitamine Doni jõe käärus"

Punaarmee talvise pealtungi kestel kaotas Saksa fašistlik armee üksnes tapetuina enam kui 850.000 ja vangidena 343.525 sõdurit ja ohvitseri. Kaugel Doni jõe ääres leidsid endile Hitleri röövlite hulgas haua ka enam kui 500 eestlast, keda saksa okupantidel ja nende käsitlastel Eestis oli korda läinud pettuse ja vägivalla abil mobiliseerida nn. "36. eesti politseipataljoni". Säilinud kirjad ja dokumendid paljastavad provokatsiooni, pettust ja vägivalda, mille abil saksa okupandid selle pataljoni moodustasid.

36. eesti politseipataljoni hakati organiseerima Tartus 10. aprillil 1942. a. Sakslaste agendid tõotasid eestlastele, kes astuvad politseipataljoni, eesõigusi ja kõrgeid kohti politseiteenistuse alal pärast sõda, sõja ajal aga ülalpidamist ja head palka "korrapidamise" eest tagalas. Tuli ainult alla kirjutada ühe aasta peale tehtavale "töölepingule", mida pidi võima üles ütelda igal ajal.

Suurtele lubadustele vaatamata ei tahtnud eestlased astuda Saksa politseiväkke, nagu teatab pataljoni formeerija saksa ülemleitnant Fabig. Tuli kokku peamiselt tööst võõrdunud endisi elukutselisi üleajateenijaid ja politseinikke, kes olid unustanud niisuguse mõiste nagu eestlase aus nimi ja olid valmis endid müüma timukateks eesti rahva põlistele rõhujatele – saksa parunitele. Nii näiteks kaebab saksa hauptmann (kapten) Gierhake, kes Eestis asuvate saksa SS-vägede ülema von Thadeni poolt oli organiseeritava pataljoni juurde nimetatud sideohvitseriks, s.o. tegelikuks juhiks ja järelevalvajaks, et üle kolmandiku ettenähtud koosseisust moodustavad "ohvitserikoha" otsijad, kes ei taha teenida reameestena. Need olevat juba vanemad mehed, kes enam ei kõlba rindeteenistusse. Hauptmann küsib nõu, mis nendega peale hakata. Von Thaden vastab, et kuna meestest on suur puudus, tuleb neid siiski teenima panna reameestena.

Pataljoni staap ja osa meeskonnast asus end. üliõpilaskorporatsiooni "Vironia" ruumes Lai tän. 30. Hobusemehed paigutati Ropka mõisa. Sõjaväeasutused ei tahtnud pataljonile kuidagi varustust anda. Kuna voodeid ei olnud, magasid mehed põrandal. Juulikuu aruandes märgib kapten Gierhake, et 50 meest on paljajalu, teistel on saapad "katastroofilises" olukorras. Ta palub kiiret korraldust naha ja saapanaelte saatmiseks. Pataljonil ei ole ka õmblusmasinat riiete parandamiseks. Edasi kaebab hauptmann, et haigete protsent olevat liiga suur. 10 meest on lootusetult haiged. 3 meest – Saarlaid, Rahula ja Vattel on paigutatud Tartu sõjaväe vanglasse kallaletungi pärast saksa sõdurile.

20. juulil 1942. a. teeb von Thaden korralduse 36. eesti politseipataljoni saatmiseks Valge-Venemaale partisanide vastu, kelle tegevus on muutunud sakslastele ähvardavaks. Nõuti vaguneid 22 ohvitseri, 425 reamehe, 63 hobuse, 24 vankri jne. transporteerimiseks. 1. augustil toimub pataljoni ärasaatmine kodumaalt. Kell 14.45 rivistati pataljon nelinurkselt Tähtvere harjutusplatsile, kus kaks saksa ohvitseri pidasid lahkumiskõned. Siis aeti mehed vagunisse ja algas sõit neile enestele teadmata sihis, kaugele Eestist, mida nad enam iialgi ei näinud.

4. augustil peatati pataljon Novogrudoki linnas (50 kilomeetrit Baranovitšist põhja pool). Saksa sandarmeeriaülema Bardua käsul oli pataljoni ülesandeks "maa rahustamine" Novogrudoki linna ümbruses 30 kilomeetri laiuselt. Käskkirjast nähtub, et partisaniliikumine Valge-Venemaal oli väga hoogus. Sinna oli koondatud palju Saksa politseivägesid, kes pidid raudteeäärsed metsad "läbi traalima". Juba 6. augustil saadeti osa pataljonist välja Djatlovo linna sihis partisanide vastu. Kapten Gierhake aruandest nähtub, et ühtegi partisani ei saadud kätte ei elusalt ega surnult. Selle põhjuseks on kapteni arvates asjaolu, et pataljon on puudulikult välja õpetatud ja ei tundvat näiteks lähivõitluse taktikat. Varsti saabusidki juhtnöörid pealkirjaga: "Lähivõitluse taktika ersatssõjaväe jaoks..." Ühtlasi saabus ka eeskiri, et meeskond peab tundma hitlerlike inimsööjate elulugusid.

Esimese sõjakäigu tagajärjel olid pataljoni kaotused 1 surnu ja mõned haavatud, kuid materiaalsed kahjud olid suuremad: ainus sõiduauto oli muutunud kasutamiskõlbmatuks kummide lõhkemise ja mootori rikete tõttu ning 6 vankril olid murdunud tiislid pooleks. Seevastu said aga šutsmannid tähtsa sõjasaagi: neil oli õnnestunud röövida külast õmblusmasin ja nüüd muutus pükste parandamine hõlpsamaks.

Kuid "ersatssõjaväe" väljaõpetamise peale ei tahtnud saksa okupandid palju aega kulutada. Arvati, et ta on teise "töö" peale kohasem. Pataljon saadeti Donbassi Stalino linna lähedusse vangilaagrit valvama, kuhu ta jõudis septembri lõpul. Siin on elu kehv, nagu selgub ühest kirjast: "Kõik on purunenud ja maha põlenud. Meil ei ole siin peale päevalilleseemnete üldse midagi süüa."

"Vihmane ja külm aastaaeg on tulemas," kaebab kapten Gierhake, "kuid saapaid ega nahku ei ole pataljon ikka veel saanud. 25% saapaid on nimekirjast maha kustutatud. Sõdurid on ranitsarihmad katki lõiganud saabaste ja hobuseriistade parandamiseks... Meeskonna hulgas on palju haigeid, on tegemist erilise ukraina haigusega – soolte- ja palavikuhaigused. Pataljonil on üks arst – dr. Villem Grosstal, kuid see on 47 a. vana mees ja viibib praegu suremas, haigena Stalino haiglas..."

Edasi kirjutab kapten Gierhake: "Paljud avaldavad, et nad on pettunud ja kipuvad pataljonist ära, sest nad olevat lootnud teist tööd. Paljud meeskonnast, kes juba Tartus keeldusid lepingut alla kirjutamast, ei ole nõus seda ka siin tegema. Teised ei taha uuendada vanu lepinguid, mis aeguvad 31. dets. 1942. a. Mehed ei ole rahul sellega, et nad ei saa palka, et omastele koju saata, nagu see on lepingus ette nähtud... Sõiduauto puudumisel ei ole võimalik posti ega haigeid transporteerida, sest auto, mis Novogrudokis rikki läks, otsustati Stalinos hoopis ära lammutada."

Sellele kaebusele saabus 13. oktoobril saksa kõrgema ülemuse vastus, et meeskond on tarvis vannutada. Saadeti ka vastav vannutamise vormel, milles eesti šutsmann peab tõotama, et ta truult, vapralt ja sõnakuulelikult teenib saksa hitlerlasi. Vanne lõpeb sõnadega: "Selle vande eest olen ma valmis oma elu andma nii tõesti kui mind jumal aitab." Nende meeste jaoks, kes on muhamedi usku, õpetab saksa ülemus, tuleb viimase lause asemele panna teistsugune vormel, kus jumala asemel oleks allah.

Ka käsib ülemus seletada, et šutsmannid ei tohi kaevata töö raskuse üle, sest lepingus on öeldud, et "tarviduse korral tuleb teha ületunni-, püha- ja puhkepäevatööd." Peale selle keelab ülemus ära kirjavahetuse nende eestlastega, kes on veetud Saksamaale sunnitööle.

Novembrikuu algub saadab saksa hauptmann veel ühe hädakaebuse. Haigestumiste arv suureneb. Pataljoni arst Grosstal on ära surnud. Novogrudokis asunud pataljon heades hoonetes, siin olevat aga mõni rood täiesti ilma peavarjuta nagu vangidki. Vannutamine olevat läbi viidud. Pataljonis tulevat ette meeskonnale määratud toiduainete vargusi. Üks saksa sõdur on läinud puhkusele ja pidanud Saksamaalt saapanaelu kaasa tooma, kuid ta olevat nähtavasti sattunud mõnesse teise väeossa, sest tast pole enam midagi kuulda. Hauptmann tahab lahti saada pataljoni hobuste ja veoriistade ülemast major Valdo Teetsmaast. "Olen kogu aeg tähele pannud, et major Teetsmaal puudub huvi oma töö vastu ja ta jätab väsinud mulje," kaebab ta. 4 meest on pataljonist ära põgenenud.

Ühes kirjas oma sõpradele Novogrudokis nutab kapten Gierhake taga neid häid aegu, kus ta röövis Valge-Venemaa külasid: "Kui juhtute kokku tuttavatega piirkonna komandantuurist, siis tervitage neid minu nimel, ja ütelge, et siin on vähe leiba ja võid. Piima ja mett ei saa siin peaaegu nähagi. Sagedasti meenutame sõpradega häid aegu Novogrudokis, kus võisime kõike süüa, mida tahtsime."

19. novembril 1942. a. anti "eesti politseipataljonile" järsku vali käsk: ühes kogu varustusega ja kiiresti raudteejaama. Sõit algas ida poole. Pataljon võeti maha Surovikino jaamas, mis asub Doni jõe käärus, umbes 120 kilomeetrit Stalingradist. Kohe vagunist välja tulles seati pataljon lahinguvalmis. Kapten Gierhake andis päevakäsu. Bolševikud on põhja poolt läbi murdnud. Nüüd tuleb kaitsele asuda, sügavad augud maasse kaevata, toiduainetega äärmiselt kokkuhoidlik olla jne. Päevakäsk lõppes sõnadega: "Olge rõõmsad, et teil tuleb nüüd oma isamaa eest võidelda!"

28. novembril 1942. a. saatis kapten Gierhake oma viimase kirja SS-vägede ülemale von Thadenile Tallinna, milles ta palub Eestist veel 80 meest saata pataljonile täienduseks. Edasi kirjeldab ta lahingut Põhja poolt pealetungiva Punaarmee väeosaga: "Kui pataljon tuli lahinguvalmis seada, siis näitas pataljoniülem major Julius Renter, et ta ei saa hakkama selle ülesandega, kuigi talle seisukohad kätte näidati minu ja staabiülema poolt. Siis seadsin mina ise pataljoni lahinguseisukorda. Mulle näis, et pataljoniülemat Renterit häirivad väga suurtüki- ja püssipaugud. Teisel hommikul muutus olukord ähvardavaks. Bolševikud tõid kohale suurel arvul tanke ja motoriseeritud jalaväge. Siis tuli pataljoniülem minu juurde ja ütles, et tal olevat palavik ja palus luba voodisse minna."

Kavalus päästiski pataljoniülema naha. Staabiohvitser oberst (polkovnik) Schmidti käsul saadeti ta pataljonist ära kui kasutamiskõlbmatu, sest olukord olevat väha ähvardav ja toiduainete puudus äärmiselt suur. "Kui ma major Renterile tegin teatavaks obersti otsuse, et ta võib Tallinna tagasi sõita, oli tal väga hea meel," kirjutab kapten Gierhake. Major Renter saadeti pataljonist ära nagu enne seda major Valdo Teetsmaa. Ta sattus veel viimase rongi peale, mis läks Surovikinost lääne poole. Pärast seda lõigati raudteeliin Punaarmee poolt läbi, Saksa väed piirati sisse ja suurem osa neist hävines Punaarmee tule all, nende seas ka 36. eesti politseipataljon.

Niisugune oli eesti rahva äraandjate saatus, kes olid endid müünud juudaseeklite eest timukateks oma rahva põliste rõhujate – saksa parunite käsutusse. Eesti fašistliku politseipataljoni võmmid olid uskunud saksa fašistide lubadusi, et neid jäetakse tagalasse rahulikke elanikke tapma, pooma ja röövima. Kui aga pataljon oli koos, saatsid saksa fašistid ta suurtükilihaks kõige hädaohtlikumasse rindeossa. Pärast, kui fašistide palgasõduri nägid, et nende peremehed ei mõtlegi lepingust kinni pidada, vaid et neil tuleb paratamatult hukkuda koos saksa röövlitega, tuli paljudelgi aru pähe, kuid siis oli juba hilja välja rabelda saksa fašistide mõrrast.

Põgenemiste vältimiseks oli hitlerisulane Gierhake pataljonis moodustanud laiaulatusliku salakaebajate võrgu. Nagu näitavad dokumendid, olid fašist Gierhakel igas roodus ja igas rühmas salakuulajad, kes tegid ettekandeid oma kaaslaste kohta, mis keegi räägib, kavatseb või missugune on kellegi meeleolu. Kuid mitte üksi meeskonnaliikmed, vaid ka nende perekonnad olid saksa fašistide peos. Andmed meeskonna meeleolude üle saatis politseihauptmann Gierhake Tallinna oma ülemusele von Thadenile, kes kontrollis palgasõdurite perekonnaliikmete meelsust ja informeeris sellest hauptmanni. Kahtlased saadeti kohe fašistlikku koonduslaagrisse.

J. SAAT

Rahva Hääl, 28. mai 1943
Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

Re: 36. politseipataljoni võitlejate mälestusi

Postitus Postitas Shiim »

36. politseipataljoni arhiiv jäi venelaste kätte, nii et salakaebajate võrgustik jms võib tõele vastata
Vasta

Mine “Memuaarid/Memoirs”