Noored omakaitses - Richard Keskküla

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Vasta
Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4527
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Noored omakaitses - Richard Keskküla

Postitus Postitas funker »

Saksa okupatsiooni ajal oli Omakaitse eestlaste relvastatud organisatsioon, kes pidi kindlustama tagala (mõeldud on Saksa rinde tagala) korda ja elanikkonna julgeolekut. Põhiosas kuulusid Omakaitsesse mehed, kuid tegutses ka naisomakaitse.
Omakaitse liikmed olid erariides, tegevuse ajal (valves olekul, haarangute ajal jne.) kandsid valget, hiljem kollast käesidet. Relvastuseks olid põhiliselt Vene päritolu vintpüssid, poolautomaatpüssid ja mõned püstolkuulipildujad (PPZ). Rühmal oli 1-2 kuulipildujat.

Noored poisid Eesti piiri kaitsma

1944. aastal, kui Punaarmee jõudis Eesti piiridele ja ähvardas teistkordselt Eestit okupeerida, kasutati Omakaitset ka Eesti piiride kaitsel, regulaarväeosade abiteenistuses ja samuti otseselt lahingutegevuses. Hädavajalik noorte sõjaline ettevalmistus viidi läbi viimasel minutil rindeolukorras. Kuna meestest oli nappus nii sõjaväeosades kui ka Omakaitse formeeringutes, püüti Omakaitsesse värvata võrdlemisi noori, 15-16 aasta vanuseid poisse. Ühesõnaga: kõik noored, kes suutsid relva kanda ja olid normaalselt arenenud, pandi Eesti piire kaitsma.

Pärast 1944. a alguses läbi viidud üldmobilisatsiooni oli Avinurme Omakaitse Kompanii koosseis tugevasti vähenenud, paljud sõjaväelise ettevalmistuse saanud mehed kutsuti Piirikaitse rügementidesse. Pikk rindejoon ja Peipsi järve läänekallas vajas mehitamist. Suur osa Omakaitse Tartumaa malevast paigutati koos Piirikaitse rügementidega Peipsi kaitsele.

Avinurme Omakaitse kompanii suutis kaks rühma mehi ja kümmekond naist välja saata (väliköökides olid naiskokad ). Üks rühm saadeti Jakob Matiiseni juhtimisel Kalmaküla rindelõiku, teine rühm Evald Jalaka juhtimisel Pala rindelõiku. Vanemad Omakaitse mehed, kes olid läbinud sõjaväeteenistuse, suunati Peipsi järve ranniku kaitserajatistesse. Järve idakallas oli Punaarmee valduses ja oli täiesti võimalik luure või dessantüksuste saatmine üle järve, et kahjustada rinde tagalat. Noored väljaõppeta Omakaitses olevad poisid koondati Palale. Nende ülesandeks oli Piirikaitse rügemendi pataljoni staabi valveteenistus, staabi vajadusteks punkri ehitamine. Neile korraldati ka regulaarselt sõjalist väljaõpet.

Edasine on kirja pandud Avinurme valla Teadussaare küla Uuetoa talu lasterohke perekonna vanema poja Richard Keskküla, jutustuse järgi, kes oli 1944. a 16-aastane nooruk. Pereisa August oli Uuetoa talu omanik. Talu oli 30,0 ha suur, millest 14,0 ha põldu. Talus oli 2 hobust ja 5-6 lüpsilehma. Pereisa oli osa võtnud Vabadussõjast ja oli Omakaitse liige. Peres oli 10 last — 5 poissi ja 5 tüdrukut.

1944 a. suvel tuli Omakaitse rühmaülem Uuetoale ja ütles peremehele: “Nüüd on aeg nii kaugel, et tuleb minna Eesti piire kaitsma. Sa peaksid ise tulema ja teil on vanemaid poisse, kes võiksid Omakaitse teenistusse tulla.” Isa oli vastanud, et ise võin tulla, aga poisid on veel liiga noored. Kui poiste endiga räägiti, siis selgus, et Richardil ja aasta nooremal Helmutil pole midagi selle vastu, et Omakaitsesse minna. Kuna osaliselt olid heinatööd veel lõpetamata, siis otsustati, esialgu lähevad Kalmakülas paikneva Omakaitse rühma täienduseks pereisa August ja 15-aastane Helmut. Richard pidi koos naisperega heinatööd lõpetama ja hiljem Helmuti välja vahetama.

Vahetus käis omal käel

Juuli keskpaiku läkski Richard Kalmakülla oma venda otsima, et teda välja vahetada ja koju saata. Siin sai Richard teada, vend on Kalmakülast ära saadetud. Pole teada, kas ta on Lohusuus või Mustvees. Venda otsides sattus Richard Mustvees “punakotkaste“ rünnaku alla ja sai esmakordselt tunda hirmu, mis tekib lõhkevate pommide plahvatamisel ja kuulipildujate tärinas. Kiiresti leidis ta varju ühe põlenud maja keldris. Mustvees sai ta teada, et Helmut on saadetud Võtikverre. Sealt õnnestus tal vend ka leida. Kuna Omakaitse kohalikku ülemust parajasti kohal ei olnud, siis otsustasid poisid omavahel vahetuse lihtsalt lahendada. Helmut andis oma püssi ja padrunid vanemale vennale üle, võttis tema jalgratta ja sõitis koju. Kui rühmaülem kohale saabus ja asjast kuulda sai, oli ta üpris pahane. “Teie, poisid, ei taha mingisugusest korrast kinni pidada. Minu loata ei oleks te tohtinud mingisugust vahetust teha! Kuna oled vanem vend ja vahetamise algataja, siis sina saad selle eest karistuse: väljaspool järjekorda 4 tundi staabi valves olekut.”

Järgmisel päeval kutsuti kolm nooremat poissi, Richard koos Aksel Soonega Ulvilt ja Ants Jalakaga Maetsmast, staapi ja teatati, et neid saadetakse Palal paikneva Omakaitse rühma käsutusse. Omakaitse staap asus Pala koolimajas. Staabi asjaajajaks oli siin Eesti sõjaväevormis veltveebel, Peipsi rannikul kaitsel olevate meeste rühmaülemaks oli Evald Jalakas. Noori poisse oli 25-30 ringis. Osa poisse oli määratud Piirikaitserügemendi pataljoni staabi valvesse. Valves tuli seal olla nii öösel kui päeval. Öösel olid kahest poisist koosnevad liikuvad postid, päeva ajal tuli seista staabi trepi kõrval valves. Ehitati ka staabile punkrit. Poistele andis relvad välja ja viis läbi õppusi staabi veltveebel. Tehti rividrilli ja õpiti tundma relvi, käidi laskmas. Tutvuti ka miinipilduja kasutamisega. Poisid olid kõik erariietes. Richard oli endale kuskilt saanud muretseda ühe vana Saksa sõduri pilotka, mille üle ta päris uhke oli. Valveteenistuse ajal ja õppustel oli kohustus kanda kollast käesidet kirjaga Deutsche Wehrmacht. Piirikaitserügemendi pataljoni staabil oli kaks sõiduautot, ohvitserid käisid pidevalt staabis. Et valves olevad poisid olid erariietes, siis ei olnud neil kohustust sõjaväeliselt tervitada. Poisteni olid jõudnud kuuldused, et peagi arvatakse Omakaitse Wehrmachti koosseisu. Omakaitse rühmaülemal Evald Jalakal oli väike mootorratas Maico, millega sõites pidas sidet Peipsi ääres kaitsel oleva Omakaitse rühma ja Pala koolimajas oleva staabiga, samuti noortega, kes olid siin valveteenistuses ja said väljaõpet. Staabi ja noorte toitlustamist kooli sööklas korraldasid naiskokad ja poisid olid sellega väga rahul.

Poisid olid omavahel tutvunud ja sõpradekski saanud. Avinurme valla poisid olid erinevatest küladest ja varasemaid kokkupuuteid oli vähe. Tuli välja, osa noori poisse oli koguni Lõuna-Eestist. Nad olid siia põgenenud läheneva rinde eest ja nende kodudes võisid juba punaväelased sees olla. Nad polnud teadlikud, kus on nende vanemad, samuti nooremad õed-vennad. Kodudest lahkumine oli olnud väga kiire, suur osa varast ja loomad olid maha jäänud. Nüüd kuulasid nad ärevusega vahetevahel kaugusest kostuvat kahurimürinat. Viimased päevad oli olnud vaikus, ainult viisnurkadega luure- ja hävituslennukid olid hakanud tihedamini lendama. Saksa lennukeid polnud enam näha ja poiste arvates tähendas see seda, sakslastel on varsti minek. Osa vanemaid mehi arvas, Punaarmee valmistub rünnakuks.

17. september oli pühapäev. Hommikul vara hakkas lõunarinne meeletult “podisema”. Oli kuulda kahurväe turmtuld ja üksikuid suuremaid plahvatusi. Poiste arvates läks nüüd tõsisemaks madinaks lahti, kuid keegi ei teadnud, mis lähemate päevade jooksul toimuma hakkab.


KALJU JALAKAS

http://www.vooremaa.ee/n-o-o-r-e-d-o-m-a-k-a-i-t-s-e-s/
Vasta

Mine “Memuaarid/Memoirs”