...pehmekaaneline, 368 lk...

Sellise mahu juures ja pehmekaaneline... No ja iseenesest mõistetavalt on mul samasugused küsimused mis gruppen juba esitas.
Täiendus: tutvusin. Ootasin enamat.

terv
õ

Mina olen ausalt öeldes pettunud.

Kompilatsioon, ei midagi uut.

Kus ei ole uut? Ikka on uut - ma just lugesin selle kaanest kaaneni läbi ja mõtlen kuidas sellest kapsast lahti saada ning majanduslikult vähem hävida.
Vastuluurespetsialistid, Ervin Ilbid ja kõik muu mis seal sees on - andke mulle andeks aga sõltumata sellest, et ma kuidagi selle raamatuga seotud pole, on mul südamest ja hingest piinlik ja kahju, et see trükimasinast välja jooksnud on.

...ma just lugesin selle kaanest kaaneni läbi...

Müts maha! Eelkõige Sinu kannatlikkuuuuse ja jääärjekindluse ees.

Vastuluurespetsialistid, Ervin Ilbid ja kõik muu mis seal sees on - andke mulle andeks aga sõltumata sellest, et ma kuidagi selle raamatuga seotud pole, on mul südamest ja hingest piinlik ja kahju, et see trükimasinast välja jooksnud on.

Paraku pean nõustuma. Sarnane tunne jäi ka mulle sisse pärast selle vähese lugemist mida suutsin.
Selle kulutuse kandsin küll negatiivsele poolele, häving.

terv
õ

See raamat sündis ideest panna ühtede kaante vahele kõik Teises Maailmasõjas bolševismi vastu võideldes langenud eestlased, aga mitte tähestikulises järjekorras, nagu on tavaks selliseid nimekirju koostada, vaid seada nimed ritta langemise järgi n-ö päev-päevalt.

Selles raamatus on kokku 9180 neid eestlasi ja Eestimaal sündinud sakslasi, venelasi jt. rahvaid, kes sõja aastatel 1939–1945 erinevatel rinnetel Saksa ning Soome relvajõududes langenud või teadmata kadunud. Eestlasi ja eestimaalasi langes rinnetel Lapimaalt Aafrikani ja Stalingradist Atlandini.

Paljud neist puhkavad kangelaskalmistutel, paljudel neist pole aga ei hauda ega hauatähist. Olgu see raamat nende viimane puhkepaik. Loen oma ülesande täidetuks, kui kasvõi üks Eesti pere leiab sellest raamatust oma kadunud poja, venna, isa või vanaisa...

Lugupidamisega
Heino Prunsvelt

Tallinnas, 20. oktoobril 2013

Tema seikluslikku lugu inglased eriti ei uskunud, samas midagi reeturlikku tema tegevuses ka ei leitud. Oma läbielamistest kirjutas Seth sõja järel mälestused, mis põhinevad tõenäoliselt suuremalt jaolt tegelikult toimunud sündmustel.

Eks Metssiga kirjutab pikemalt, ta oli kursis selle sisulise poole väärtusega.

Õnnestus osta Soomest. Lugenud veel pole aga tõotab põnevaid fakte tulema. Peaaegu 500 lehekülge

Surnud luuraja tagasitulek Tallinna lahing 1941



...kuni surm meid lahutab

Uuel nädalal jõuab poodidesse Jaak Juske koostatud Tallinna märtsipommitamise mälestusalbum.

Teose arvustus kol-ltn Aivar Toom'ilt:

Tänase ülevaate teemaks on koolivend Rauno Võsaste järjekordne teos, 'Ain Mere. Valel pool'.
Kõigepealt vormist. Seda raamatut on mõnus lugeda - on mugav käes hoida ja köide üldse on eelmistest kvaliteetsemalt välja tulnud. Nüüd on saavutatud sisu ja vormi ühtlaselt kõrge kvaliteet. Järjehoidja ei ole luksus, vaid lugejasõbralik lisa.
Sisust. Ühe eesti mehe keerukas elulugu on saanud kaante vahele. Aga mitte ainult seda - hakkan aimama, miks Rauno neid raamatuid just taolise elukäiguga meestest kirjutab. Teda huvitab tõde, sest nii Riipalu, Soodla, kui ka Mere kohta on arvatud ja avaldatud niipalju kardinaalselt vastuolulist, et seda selgust on vaja. Kasvõi nende nimede puhtuse saavutamiseks.
Nagu kahe eelmisegi raamatu peategelase puhulgi, saab osa teemasid selgeks, osa mitte. Minu jaoks sai selgeks, et major Mere oli eelkõige sõjaväeline juht ja lendur. Kõik muu oli teisejärguline, kuni Vabadussõjas saadud haavadest rikutud tervise tõttu muutus seni teisejärguline esmaseks. Segastel aegadel levivad kuulujutud ja nende alusel sildistatakse inimesi väga kergekäeliselt ning alati on sellistel aegadel piisavalt inimesi, kes tunnistavad seda, mida pole juhtunud. Selliseid näiteid on siin raamatuski hulgaliselt. Mõnevõrra positiivsem leid on, et ka Nõukogude Eesti õigusmõistmise süsteemis oli säilinud õiglustundega inimesi.
Raamatus leidub (lk30-31) ka väike osake teatud seltskonda ühendavat nostalgiat Kase tee 61 eesti keelsest ja eesti meelsest algusest, millest alles legendid kujunevad ...
Kui ma Soodla kohta kirjutatud raamatu ülevaates mainisin, et too hakkab lähenema doktoritöö mahule ning eriti kvaliteedile, siis Mere raamat on minu hinnangul juba väga hea monograafia. Ehk siis, Rauno palun vormista oma juba väljateenitud ajaloodoktorikraad lähiajal ära.

Viimase paari nädala lugemiselamused: Martin S. Kulli metsavenna-teemaline "Hundijaht" ja Harri Kask`i koostatud "Soomepoiss meenutab". Praegu pooleli Uno Andrussoni "Poliitilises politseis ja rahvuslikus vastupanuliikumises"- ausalt öelda natuke imelik lugemine.

Tere,
kas võiks olla kellelgi digiteeritud kujul järgmised teosed:
A. Jurs / Eesti Vabadusvõitlejad Teises Maailmasõjas - 1995
H. Rein / Teed ja saatused - Minevikust - 2001
L. Tammiksaar / Lühike ülevaade mõningatest Eesti üksustest Wehrmachtis, politseis ja SS -is - 2001
V. Jürissaar / Kahe rinde vahel - 1951
Aitäh.

Kuidas kommenteerite?